Spordihoone

Allikas: TIKi ajalugu

Inglise Kolledžiga ühendatud spordihoone asub Tallinna kesklinnas, endise politseimaja ja Tallinna Keskraamatukogu vahetus läheduses.

Kuna varem asus sama koha peal Inglise Kolledži parkla, oli hoone arhitektide üheks esimeseks otsuseks säilitada parkimisvõimalus maja esimesel korrusel ning jätta alles ka ehitusplatsilt avanev vaade.

Parkla all asub maa-alusele korrusele projekteeritud bassein, selle peal aga suur spordisaal, mis toetub V-kujuliste tugedega betoonsõrestikule.

Hoone läänepoolse, tänava äärde jääva fassaadi moodustavad kaks ülemist korrust, mis eenduvad kolmnurgakujulise konsoolina ülejäänud ehitisest. See osa majast toetub puukujulistele sammastele, mille mõned oksad on ehitisest eemale suunatud ja öösel valgustatud Basseini pääseb loomulikku valgust tänu lõunaküljel asuvale astmelisele terrassile.

Arhitekt L.-K. Stöör kirjeldas ehitise projekteerimise protsessi kui keerukat, sest ruumi oli vähe ja programm suur. Maja kuju joonistus välja erinevate kujade järgi. Ja et seda vähegi kergemaks teha, siis tekkiski mõte ta õhku tõsta. Hoone õhku tõstmise tingis vajadus säilitada sissesõit Pärnu maanteelt ja avariipääs naabritele. Arhitektid said inspiratsiooni arhitektuuritriennaali ajal Eestit külastanud saksa arhitektilt Otto Freilt. Puutüved, mille võra hargneb vastavalt vajadusele maja kanda, on keeruliste matemaatiliste võrrandite tulem. Lahenduse insener oli Toomas Tammerik. Konsooli alla tekkis ruum pinkidele ja pimeduses süttivad lambid tekitasid mõnusa avaliku ruumi. Lustakas lahendus oli lastega seotud hoonele autorite arvates parim.

Projekti kooskõlastusprotsess Arhitektuurinõukogus oli keeruline. Hoonel kasutatud proportsioon 1:1-le, mis tähendas, et väljatuleval mahul Pärnu manatee juures oli all sama palju tühjust kui üleval majamahtu, oli ehmatav. Kooskõlastusprotsessis jäi põhikontseptsioon muutmata. Hoone on pälvinud rahvusvahelise tunnustuse ja esitletud teoses The Phaidon atlas of 21-st century world architecture, London: Phaidron, 2008.


Tallinna Inglise Kolledži Sihtasutus sai linnalt 50 aastaks hoonestusõiguse, et kooli hoovil asuvale 760 ruutmeetri suurusele kinnistule uus spordihoone rajada. See oli esimene avaliku ja erasektori koostööprojekt tänapäeva Eesti põhi- ja gümnaasiumihariduse infrastruktuuri rahastamisel . Projekti planeeritud kogumaksumus oli 40–47 miljonit krooni, sellest Tallinnalt 7 miljonit, EASilt (ELi tõukefondid) 12 miljonit, lapsevanematelt ja vilistlastelt 3–5 miljonit, lisaks laenuraha 20–25 miljonit krooni . Ehituse käigus võeti maha 70aastane pärn ning kuus jalakat. Raieluba anti tingimusel, et TIKi SA kohustub istutama kesklinna territooriumile linna poolt määratavatesse asukohtadesse 24 uut puud.

Ehituse aeg oli 2004–2007, töid tegi SKANSKA EMU AS, ehitusjärelevalvet Tallinna Linnaehitus AS (projektijuht M. Kareda). Spordihoone läks maksma 70 miljonit krooni, iga seitsmenda krooni ehk 10 miljonit annetasid kooli vilistlased ja lapsevanemad. Spordihoone avati 23. aprillil 2007. aastal.

Spordihoone üldpind on 3000 ruutmeetrit: 75% spordiruumid, 25% rendipinnad. Rendipinnalt saadav tulu aitab katta kompleksi ülalpidamiskulud ja maksta tagasi laenu. Kompleksi kuuluvad 10 x 25 m ujula (4 rada), täismõõtmeis korvpalliväljak, aeroobikasaal, 46 kohaga parkla, garderoobid, abiruumid.

Ujula asub hoone maa-alusele korrusele, selle ees väljas on astmestik. Sellega loodi amfiteatrit meenutav avalik ruum. Rohekalt valgustatud istepinkide sügavam tagamõte oli tuua ujulasse päikesevalgus. Keldrikorrusel asuv ujula muutus seeläbi millekski enamaks kui pelgalt neljast seinast koosnevaks ruumiks.

Esimesel korrusel on 42 kohaga parkla. Parklasse pääseb Pärnu maantee poolt, välja saab Estonia puiestee kaudu. Täismõõtmetes korvpalliväljak ja aeroobikasaal on parkla kohal, kõrgematel korrustel on rendipinnad.

Interjöör

Sisearhitektid Liis Lindvere, Raili Paling ja Liisi Murula (KOKO Arhitektid) on ühte seina pannud mustrilise vineeri, teise graafilise trükiga klaasi. Basseini rohekas virvendus tekib kollaste plaatide ning sinaka vee koosmõjul. Motiivide autor on graafiline disainer Marko Lazarev. Pindu kaunistav muster seob sisekujunduse tervikuks. Kord suurema, kord väiksemana, kord vineeril, kord trükitud klaasile kordub see kogu majas. Riietusruumide kapiustel süvistati vineeri sisse numbrid ja et alumisi kihte varjata, kaeti need sobivas toonis pleksiklaasiga . Mustrid lõigati cnc-freesiga, millel on kaasas väike arvuti, mis loeb dvg-vormingus arvutifaile.

Perforeeritud vineeri taha paigutatud akustiline vill muudab seina helikindlaks. Hinnalisemaks viimistlusvahendiks on märgadesse ruumidesse oivaliselt sobiv laimikarva tadelakt (krohvilaadne materjal, mida kasutatakse tavakohaselt Marokos).

Spordisaalis on igal nurgal omanäoline ilme. Paljastatud torude-juhtmetega lae asemel on sinna pandud puitribad, mis mõjub lainetavalt. Ühte seina on paigaldatud poksikindaid meenutav “padivooderdus” (akustiline plaat), mis käe all pehmeneb. Ustel kordub ujula seintelt tuttav muster. Sama muster kordub suurendatud versioonis tualettruumide plaatide paigutuses ja edasiarendusena garderoobis. Algsel kujul kohtab seda jällegi bürooruumide klaasseintel, mis jäävad nii hoone konsooliossa kui ka viimasele korrusele. Viimase korruse bürool on katuseaed.

Kasutatud allikad ja kirjandus

Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimine
Tööriistad