Huvitegevus

Allikas: TIKi ajalugu

Almanahhid ENSV esimene koolialmanahh oli H. Rannapi Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia (Tallinn, 2002) järgi Tallinna 21. Keskkooli „Kirjanduslik Almanahh“ (Leo Villand) Nahka köidetud album pealkirjaga TALLINNA 8. KESKKOOL. VALIMIK KIRJANDEID: ALGUS 1948-49 õppeaastal võeti kooli liitmise tõttu Tallinna 7. Keskkooliga kasutusele juba Tallinna 7. Keskkoolis.  Esimene sissekanne on 1952.a. sügisest ja see on luuletus Esimesel koolipäeval Tallinna 7. Keskkooli XI a klassi õpilase Mai-Liis Alamaa (vilistlane 1953 a) sulest. Laulutekst Edasi, ellu! samalt autorilt on juba 1953. aasta kevadest. Nii need kui ka ülejäänud tekstid on albumisse kirjutatud autorite endi poolt. Ivar Jürgensoni (vilistlane 1956 a) Enne tormi (1955), Mari Kanasaare (vilistlane 1956 a) Lehekülgi päevikust (1955), Maris Käi (vilistlane 1956 a) jutustus Kunstnikud (1955), Helvi Viira (vilistlane 1956 a) jutustus Kriis (1955), Marju Mutsu (vilistlane 1960 c) Vanad muinasjutud (1958) ja nimeta Kuritöö ja karistus. Kogumikus on luuletus Hüvasti, kool, mille on albumisse 1957. aasta kevadel kirjutanud Arvi Siig (vilistlane 1957 c) Nüüd juba suvetuuli puhub lõunakaarest, nii pikaks veninud ei ükski koolitalv. On läbi eksamid ja käes on kallis aare- On küpsustunnistus- see elu alusvall

On kadunud aasta järel lennul täis rõõmu, valu, naeru, pisaraid. Nii koolitunnid läksid kiirel sammul, sind eesmärk innustas, Sa eluks sihi said.

Need viimsed päevad. Tihti paistis päike. Rand meelitas ja suvi kutsus sind, Kuid sina raamatutes tegid malekäike ja olid rõõmutu kui puuris laululind

Nüüd viimast korda seistes koolisaalis Taas meenub pikk ja raske koolitee See oli siis … Kuid nüüd sa juba maalid Suurt unistust, mis köidab eluteel.

Siin kõik nii kodune kui oma peres. On raske lahkuda, on süda pisut hell. Jääb helge mälestus kui päike suur ja ere- kaasõpilased, viimne koolikell.

Jää hüvasti, me elu sepikoda! Head tervist, õpetajad, hallipäised, head! Head tervist, kaaslased! On igal oma rada, kuid ühtselt kindlad koolivendade read

Nüüd juba suvetuuli puhub lõunakaarest, nii pikaks veninud ei ükski koolitalv. On läbi eksamid ja käes on kallis aare- on küpsustunnistus - see elu alusvall

Vilistlaste õhtul 8. veebruaril 1958. aastal on Aarne-Mati Üksküla (vilistlane 1956 c) kirjutanud pikema loo pealkirjaga Kui meenuvad mööduvad aastad…

Jälle siin – ses vanas armsas majas, kus viimati ,ei meenugi, mil käisin, kuid kus sai igal päeval käidud omal ajal, kui olime veel kooliplikad-poisid! Ma õppisin siin küll vaid ühe aastapaari, kuid koolipõlve-jooksuraja viimased kaks meetrit; siis kõik– me klass – kui stardivalmis aeroplaanid siit lennuks hoogu võtsime, et vallutada eetrit. Me lendasime nagu linnupojad pesast, me noored tiivad julgeid lööke lõid; ning nüüd, mil aastaid möödund lendutõusupäevast me jälle siin, et vestelda, mis kaugused meil` tõid

Eks ole ju: kui siin nüüd ümber vaatad ja mõttel lased vabalt ringi lipata, siis meenuvad need möödajooksnud aastad ning tahaks lapsena veel pingist pinki hüpata! Ma rõõmust lausa koolitädi embaks ja keerutaks siin meie saali põrandal- sealsamas nagu süda kokku tõmbuks ning silmist kipud avastama pisara. Kuid kas siis polnud toredad need päevad, mis tihti pakkusid nii rõõmsaid hetki? Kas tõesti kellelgi need meelest läevad? Ei – nendest päevadest näeb undki!

Neil päevadel, kas mäletad, sa tegid poppi- ja õpetajat kohtasid Estonia puiesteel!! Neil päevil loopisime märga tahvlilappi- sain pihta kord, mul selgelt meeles veel! Ja meenuta: kord suitsu tegid vargsi, kuid pärast task läks suitsust tossama! Mul meeles: laulukoorigi mind laulma pandi, - sain sule sappa, kuna seal peab laulda oskama! Kord polnud vormistatud minu vihik- jäin peale tundi jooni tõmbama!

      Eks oli hirm, kui õpetaja Keldri vihik
      sind „pommituse“ ajal kippus sihtima!?

Ja kes meist tollal esmakordselt polnud armund, ei öösel terakestki saanud magada - ning hindeks tulid kolmest madalamad arvud, sest ega armastus ei lase juba õppida!?

              Jaa, nendest päevadest võiks teha kaua jutte,
              sest kõigil meenub palju toredat
              On imelik, et möödus kõik nii ruttu?!
              Ja kahju on – aeg ei saa korduda!

Noil aastail elujaks meil oli kasin alles, ja kuigi kangelasteks endid pidasime, kui järvejääl vastsündinud kitsetalled me oma sammud alles astusime.

             Kes toetas meie samme, käima õpetas?
             „Eks ema, isa!“ ütlete“ Jaa, see on nii!“
              Kuid keda nägite te oma elurajal ootamas,
              et olla toeks, kui memm teid kooli viis?
              Seal seisid õpetajad mõlemal pool rada;
              neist esimene toetas samme esimesi,
               sa jõudsid teiseni – too aitas edasi komberdada,
               siis tuli kolmas ja palju veel neid lahkeid inimesi
                Üks teise järel jagasid nad jõudu meile,
                 me tatsumisest kasvas julge samm.
                  Ei näinud me, et mitu hõbeniiti neile
                 tõi juustesse me kasvu ihkav ramm!

Ei mõistnud meie, koolipõlve-jõnglased, kui palju meile andsid õpetajad – nüüd selge: neile eluaegsed võlglased kõik, kes kord olid selle kooli lõpetajad

Kuid kui ma sooviksin , et saaksid need, kes õpilaste nimekirjas praegu siinses koolis, nüüd juba sellest aru, mida me ei mõistnud veel, siis, mulle näib, et jääbki see vaid sooviks. Eks ole nii: ei koolijumbu oska veel palju mõista õpetaja vaevast – jääb koolijuntsu koolijuntsuks ikka, eks pärast mõista, mõeldes möödund ajast!

Ei noh, kas maksab lobiseda pikka juttu? Eks igal ühel täna palju öelda –

Kui juba kooliaastad läksid nõnda ruttu,

mis siis veel täna-õhtust tuleks mõelda!

Kuid enne veel, kui oma punkti panen ma ütlen: teate , sõbrad, teeme nii, et kui kord meie laps on lapsevanem, ka siis me veebruaris pidu peame siin! Eks ole habemikul või siis vanaemal siin rääkida nii mõnigi hea jutt ta vanal` klassiõel` või klassivennal`!

        Vaat nüüd on punkt!

ÜHTUVAD TEED (käsikirjaline) Tartu, 1958 Eesti NSV 5 keskkooli kirjanduslik almanahh (L. Koidula nim. Pärnu 2. Keskkool, Tallinna 7. Keskkool, Tallinna 16. Keskkool, Viljandi 2. Keskkool ja Tartu 2. Keskkool) Pöördumises lugeja poole ütleb Tartu 2. Keskkooli direktor Hillar Palamets järgmist: Idee on muutunud reaalsuseks. Esmakordne katse, koondada ühte käsikirjalisse almanahhi … viie erineva kooli noorte autorite töid, lebab teie ees. See innustab ja annab julgust jätkata analoogilisi katsetusi ka tulevikus. Tahaks loota, et 5 kooli almanahhi väljaandmine kujuneb traditsiooniliseks, aidates nii kaasa sõprussidemete sõlmimisele koolide vahel. Algus on tehtud – tagasihoidlik algus. Nüüd on meie noorte eneste teha, kas puhuda lõkkele õpilaste kirjandusliku omaloomingupalang, või lasta tal kustuda elu pisiraskuste ja inertsuse uttu. Usume, et energiat, tahet ja vaimustust selleks jätkub 

Maie Remmeli Lugu väikesest Kristist, Sirje Mändmetsa (vilistlane 1958 a) Soo, H. Kivihalli Luule, Udu, On kevad saabumas .(EPAM K-10778) „Noorte Hääl“ trükkis vabariikliku kirjandivõistluse võidutööd ajalehes, teiste seas Maie Remmeli (vilistlane 1958 b) Loo väikesest Kristist ja 1960. aastal Marju Mutsu (vilistlane 1960 c) kirjandi . PUNGAKESED I Kirjandusring andis 1960. aastal välja almanahhi Pungakesed, mis oli masinakirjas trükitud, kaunilt köidetud (lapsevanem Treumanni poolt) ja illustreeritud (Marju Mutso(u) poolt). Almanahhi toimetasid Anni Viiding (lõpetas kooli 1960 c klassi ja asus õppima Leningradi kõrgemas õppeasutuses), Peeter Loit (lõpetas kooli 1960 c klassi ja siirdus Tartusse õppima) , Viiu Härm (vilistlane 1962 a ) ja Irja Pilvet – Aav (vilistlane 1962 c). Seda almanahhi ei ole kahjuks õnnestunud leida, sestap tuleb leppida ajaleheartikli infoga – Koguteoses on neljateistkümne noore autori tööd. Siin on luulet, mälestusi, jutustusi. … Näiteks Enn Rooden kirjutab pühapäevakalameestest :“… suurem osa kalamehi on kalade suuruse näitamiseks võtnud kasutusele uue süsteemi. Neid ei rahulda praegu kasutusel olev rahvusvaheline meetermõõdustik, vaid nad on läinud vanavanaisade aegsele pikkuse mõõtmisele kätega… Ka on kalameeste mäluga halvad lood. Keegi humoorikas mees mainis kord: „Kui te kalamehe jutust ühe kolmandiku usute, siis olete kõvasti petta saanud …““ Peeter Loit kõneleb toreda loo „Tõrvatud kapsatünnist“, sellest, kuidas asutati Apteegi Tänava poiste Möödunud Aegade ja Eriti Vette Vajunud Vaiehitiste Uurimise Ühing – ATPMAJEVVVUÜ. Kui selgus, et laevakapten peab matemaatikat tundma, siis arvab jutukangelane nii : „…Lõin endale rusikaga kolm korda vastu rinda ja ütlesin valju häälega: „kas sinust, Jaak Antoni poeg Talgerist saab kord mees või ei …Ja siis ma õppisin homseks aritmeetika tööks kaks tundi.““ ( Hein, A. 1960. Rõõmu on meil palju – Õhtuleht nr.262 , 3. november)

PUNGAKESED II (käsikirjaline) Tallinn, 1961 1961. aastal köideti teine käsikirjaline kirjanduslik almanahh PUNGAKESED, mille toimetajad olid Viiu Härm (vilistlane 1962 a), Irja Pilvet (vilistlane 1962 c), Vaike Pavel (vilistlane 1961 d), Kaarel Truupõld (vilistlane 1961 d) ja Merike Rajango (vilistlane 1962 a). Illustreeris Anu Rank (vilistlane 1961 d). Köitis  ? Treumann. .  Almanahh algab ja lõpeb omaloominguga teemal Jäljed jäävad . Almanahhi avalugu on Viiu Härmi luuletus, mis lõpeb värssidega Need kevaded, mis neist on mööda läinud, täis õisi siin ja kodus, igal pool Kuusteist neid, sõber, kõigest olen näinud ja sellel aastal saab neid seitseteist. Kui vähe teid me oleme veel käinud Mis jälgi praegu võikski olla neist? Me oma jäljed suurde ellu toome, küll näete: Loomisjanu õhkub neist, me kustutuseks elu ennast joome; just nõnda sünnivad me head ja vead: Ning kindlasti kord midagi me loome Ja jäljed jäävad, halvad või siis head

Lõpulugu samal teemal on Karin Smidti (vilistlane 1961 c) mõtted seoses avaliku kohtuprotsessiga sõjakuritegude üle Ohvitseride Majas. Almanahhi valitud õpilastööde temaatika on mitmekesine. On südamlikud lood oma pereliikmetest : Neenu Kaldre (vilistlane 1965 b) Minu vanaema, Dina Trofimova (vilistlane 1967 a) Kus on ema ?. On kohtumised huvitavate inimestega : Helle Laas (vilistlane 1961 d) Rühmajuht) ja lühijutud: Eesi Ruus (vilistlane 1961 d) Esimesed sammud ühises peres, Kaarel Truupõld (vilistlane 1961 d) Mihkel, Kai Maitla (vilistlane 1963 a) Mari, Reet Reinsalu (vilistlane 1964 b) Läbi töötavate tänavate Neis avalduvad üldinimlikud väärtushinnangud. Huvitavad on arutlused tähelepanekutest ümbritseva maailma kohta: Anni Käär (vilistlane 1961 d) Koidust ja ehast, Rein Ruutsoo Vana linn ja lüürika Rein Ruutsoo Kõik teed viivad Rooma, Viiu Härm Sügisene, Kanarbikunõmmes, Suusatamas, Õhtu, Abituriendi)e. Lõpetuseks Viiu Härm Abituriendile Veel kannad endas eksamite pinget, neid päevi rahutust ja kiirust täis, nii palju on veel kevadet su hinges, ehk kuigi õitseaeg on jälle läind ja õpingud ei andnud sulle mahti sel aastal imetleda sireleid, mis juba ammu lasksid õied lahti ja üle puistasid taas pargiteid, ning keset selge suvepäeva päikest sa seisad kohmetult ja rõõmsana ning otsid kuskilt seda arga, väikest sind ennast teiste hulgas emaga. Siis püüad leida seda plikatirtsu, kes esimese viie koju tõi, ja seda, kes kord, endal nina kirtsus, päev läbi väsimatult naerda võis ning kes siis äkki tõsinedes märkas, et peale naeru elus on ka muud, ja kelles esmalt arglik unelm tärkas, kes otsis seni tundmatut ja uut, kes ihkas näha võõraid teid ja radu, ei enam peljand äiksevihmasadu, kuid kelle mõte igatsedes lendas, et leida unistuste salaust. Sa otsid neid, kuid leiad iseenda käes hoidmas vastset küpsustunnistust

Tallinna 7. Keskkooli V–VII klassi kirjandusringi päevikus (alustatud 1957) on kirjanik Robert Vaidlo pöördumine 31.märtsil 1958 toimunud kohtumiselt: Mulle tegi suurt rõõmu külastada Teie kirjandusringi. mispärast, küsite. Aga sellepärast ,et Teie, nagu ma võisin veenduda, hindate raamatuid. Aga raamatud, nagu on olemas üks ütlemine, on meie kõige paremad sõbrad. Tähendab, Te oskate hinnata sõpru!

Tallinna 7. Keskkooli almanahh TRÜKITÄHED ilmus 1965. aastal (toimetaja õpetaja V. Ruus ja õpilased, tiraaź 1200) ja 1969. aastal (toimetaja õpetaja N. Remmel ja õpilased , tiraaž 900) TRÜKITÄHED Tallinn, 1965  

Kaanekujundus Kersti Karu (vilistlane 1965 c) Olgu jääv minu rõõm. 1965 a. numbri eessõnas avaldab toimetus: Astrid Reinla (vilistlane 1966 a), Evi Nurk (vilistlane 1967 a), Marje Ehamaa (vilistlane 1967 b), Sirje Stamm (vilistlane 1967 a), Anu Vaher (vilistlane 1967 b), Laur Toomaspoeg (vilistlane 1967 a), Ants Kaasik (vilistlane 1967 a) ja Aili Aarelaid (vilistlane 1967 b) lootust, et … meie kooli trükitud almanahhile järgnevad teised, ka siis, kui nendega ka hirmus palju vaeva on nähtud. Me soovime, et meie kirjameestele lisanduks iga aastaga uusi … et meie koolipere hakkaks mõistma, kui raske ja tõsine töö on kirjutamine, kui suur kaal võib olla sõnal …. et igaühele on tema kirjatüki paberile panemine andnud midagi, mis ilma selleta olemata oleks jäänud, olgu see väljendusoskuse arendamine, oma mõtetes ja tunnetes korra loomine või selgusele jõudmine, olgu see mõne mälestuse uuesti läbielamine, olgu iseenda või teiste poolikki mõistmine …  Astrid Reinla Oma nägu otsides Kirjandusvoolude lõputus rägus otsisin ma omaenese nägu

Midagi üliuut püüdsin ma luua Tundmatuid tõdesid esile tuua

Raiskasin paberit, sulgi ja tinti Matkisin Underit, Liivi ja Hinti

Siis nägin pääsemist uusimas voolus- Vabavärss tõmbas kui magnetipoolus

Esimeses almanahhis on 145 leheküljel õpilaste kirjanduslikku ja kunstilist omaloomingut, mõtteid nähtu ja loetu üle, kuid ka „pisut kroonikat“ – almanahhis esitatu järgi oli huvitegevus 1960ndatel uskumatult mitmekülgne.

Pioneeritööst (Airi Rütter ja Dina Trofimov, mõlemad vilistlased 1967 a): meeldejäävaima sündmusena kirjeldatud mõtteline matk mööda maailma maid karnevalina, kus õpilased kehastuvad hindudeks, kauboideks, mehhiklasteks soomlasteks, valgevenelasteks ja kus lisaks on ka tõelised külalised Moldaaviast, Ukrainast, 19. Keskkoolist … Juba ettevalmistus selleks peoks oli tore. Ka IV b mõttele taotleda oma rühmale F. Castro nime lähenetakse loovalt – peale revolutsiooni saavutuste uurimise kuulata kuuba muusikat ja teha koguni oma orkester!

 

komsomolitööst (õpetaja Viive-Riina Ruus): arutelu võimalustest komsomolitöös edasiviijate, tagasikiskujate ja „soo“ rollide üle ja tõdemus, et kui töö hästi välja tuleb, tunneb inimene sellest rõõmu. Eriti siis kui ta on teinud midagi oma kollektiivi … üldiseks hüveks. Tal tärkavad endal ideed, ta hakkab otsima võimalusi, et elu oleks huvitav ja sisukas. Sest kes korra on maigu suhu saanud sellest, kui palju parem on elada tegutsedes, isuga, huvitavalt, ei taha enam tagasi pöörduda mittemidagitegemise juurde.

kooli spordielust (Aleksander Dintšenko – vilistlane 1966 a , Mari Tamm – vilistlane 1967 b): Kust saab alguse spordihuvi? Igal aastal on koolisisene spartakiaad…5.–8. klasside ja 9.–11. klasside õpilastel .I gruppi kuuluvad õpilased võistlevad sisekergejõustikus, võimlemises, suusatamises, rahvastepallis, võrkpallis, lauatennises, orienteerumises. Neile aladele lisandub hooaegadel väliskergejõustik. Vanem grupp proovib jõudu ligikaudu samadel aladel, … lisandub veel korvpall. Võistlusi juhivad kohtunikena ja sekretäridena õpilased. Spordimeisterlikkuse kontrollimiseks on korraldatud kohtumisi mitmetel aladel mitmete koolidega, traditsiooniliseks on need kohtumised kujunenud Tartu 7. Keskkooliga. Meie sporditöö põhimõtteks on eeskätt massilisus ja koos sellega loomulikult meisterlikkus kunstiklassi tegemistest (Julika ja Marianna Sibul, mõlemad vilistlased 1967 a): kunstiklassi nooremad õpilased voolivad savist või plastiliinist , teevad linoollõikeid. Sageli illustreeritakse etteloetud muinasjutte, arvustatakse kunstiklassi vanemate õpilaste töid. Vanemad õpilased joonistavad ja maalivad portreesid, natüürmorte, teevad linoollõikeid. Kunstiringi juhendaja on õpetaja Senta Kivistik, kelle kunstiajaloo loengud on huvitavad eriti seetõttu, et on läbi põimitud isiklike mälestuste ja muljetega. Ja lõpuks tõdemus – kunstiklassi sisukas ja huvitavas töös peitub ka noorte kunstnike juurdekasvu saladus. 

kirjandusringist (Mart Siilmann – vilistlane 1966 b, Tiia Toomet – vilistlane 1965 a): põhitegevuse – käesoleva  almanahhi koostamise  kõrval on jõutud korraldada kõnevõistlusi, kirjandite võistlusi, kirjanduslikke aktusi. Ja kuna meil on Tallinnas üks vanemaid kooliraamatukogusid, korraldatakse kirjanike juubelite puhul alati raamatunäitusi. Eraldi artiklis kirjeldab Tiia Toomet meeleolukalt, kuidas nad Annega Shakespeare`i  400. sünniaastapäeva tähistamisega  seoses 1964.a. aprillis kirjaniku elulugu uurisid ja seda teistele tutvustasid

ajalooringist (Astrid Reinla, Lili - Ann Hiir, mõlemad vilistlased 1966 a) õpetajate Maimu Maiste ja Luule Värvi juhendamisel motoringist (Enn Loomus), milles õpetaja tõdeb, et igal sügisel on ringil palju liikmeid, sest kõik tahavad ju mootorrattal sõita. Aga siis, kui on tulnud puhastuse ja remondi aeg, jääb osavõtjaid palju vähemaks. Nii vaatasidki loo kirjutajale ringi noorliikmele kevadel kuuris vastu kaks kooli mootorratast, üks must, teine sinine, mis sügisel võrdlemisi halba seisukorda olid jäänud … Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu noortesalgast (Mare Raia, vilistlane 1967 a): kuigi võistlustel ei ole väärt kohtadele tuldud, sest kõikides vanuserühmades pole võistkondi välja panna, harjutatakse teatejookse ja -suusatamisi, mis on kombineeritud tuletõrjealaste oskustega. Ja kolmanda korruse seinal asetsev tuletõrjestend on salga liikmete valmistatud näiteringist (Mati Sirkel, vilistlane 1967 a): 4. märtsil 1965. aastal toodi lavale katkendid E. Vilde „Vigastest pruutidest“. naturalistide ringist: retkest Hundikuristikku, Salutaguse karusloomakasvatusse ja võistlusest Irus, kuhu ärapõlenud maale koos teiste koolide naturalistidega istutati umbes 420 noort kaske. kooli tantsuorkestrist (Ants Salurand, vilistlane 1966 b): .. mõtlesime enne orkestri asutamist, et mis see siis ikka ära ei ole. Aga kui hakkasime koos käima, oli selge pilt. Kõigepealt: kust saab lugusid. Paladega varustas orkestrit õpetaja Sellin ja mina. Palju muret tegi sobivate palade leidmine: selleks kuulasime raadiot ja grammofoniplaate. Viisist tuli teha partituur, määrata esimest häält mängiv pill, siis tuli kirjutada seade … Näiteks „The little flower`it“ kirjutasin neli tundi, aga ameerika rahvalaulu motiividel loodud „Ave Mariat“, mille soolopartiid laulis Kaire Remmelgas (vilistlane 1966 a), viis tundi. Proovidel käimine ja mängimine on veel kõige lihtsam osa. Orkestri koosseis: Ants Salurand – klaver, trummid – Ants Kulgevee (vilistlane 1965 a), Ülo Emmus (vilistlane 1966 a), kontrabass – Ain Vallimäe, klarnet – Rein Piht (vilistlane 1966 a), solistid Tiit Tamm (vilistlane 1966 a), Urmas Lepp (vilistlane 1965 a).

Tootmisõpetuse raames oli keskkoolis võimalik õppida süvendatult eesti keelt ja kirjandust, žurnalistikat, autoeriala või pitside-paelte kudumist.

Helle Takise ja Eda Teekeli (mõlemad vilistlased 1967 a) artikkel Missugused nad on portreteerib üht tavalist klassi ja toob ära mõned vastused küsimusele, mis on õnn. 

Õnn on hästi elada, olla kasulik ühiskonnale Õnn on see, kui inimesel on kutsumus Pean oma õnneks seda, kui saan näha ja tunda võimalikult palju head ja huvitavat maailmas ja kui ma seda ise veidike juurde oskan luua Nagu on erinevad õpilased nii ka vastused sellele küsimusele … Kas täituvad nende unistused ja kavatsused, on raske öelda.

 Õppealajuhataja Leida Vahtra artiklist Tallinn Secondary School No 7 võib lugeda järgmist : Tallinna 7. Keskkooli nimele liitub täiendavalt „Tallinn Secondary School No7“ ja see tähendab kooli, kus mõningaid aineid õpitakse võõrkeeles. Sellist profiili hakati kujundama 1961. aasta sügisest ja esimesed õpilased, kes asusid inglise keelt õppima eriprogrammi alusel, on praegu jõudnud juba VI klassi. Aasta-aastalt on kasvanud nn eriklasside arv. Nüüd moodustavad nad 80% klassikomplektide üldarvust. Käesoleval aastal on kaht ainet – geograafiat ja väliskirjandust – hakatud osaliselt õpetama inglise keeles. Selleks, et õppida mõnda ainet inglise keeles, tuleb tunda keele põhilist struktuuri ja omada küllaldast sõnavara oma mõtete väljendamiseks. Inglise keele leksikaalse rikkuse juures on see suur ja raske ülesanne. Eeldused selleks tööks on loodud meie kooli põhimäärusega, mis näeb ette klassi jagunemise inglise keele tunnis 3 rühmaks, iga rühmas 10–12 õpilast. Ka suurem nädalatundide arv (4–6) inglise keeles loob soodsad võimalused selle keele kiiremaks ja põhjalikumaks omandamiseks.   Almanahhis reprodutseeritud õpilastööd on enamuses linoollõiked või diatüüpia, mis trükitehnilisi võimalusi arvestades oli parim valik.  Õie Sireli (vilistlane 1967 a)  Rein Rebane (vilistlane 1972 a)  Juhan Maiste (vilistlane 1970 a)  Reet Sarv (vilistlane 1970 a) Almanahhi lõpetavad lood õpetajast (Astrid Reinla matemaatikaõpetaja Aino Siirakust) ja õpilasest. Anne Laansoo (vilistlane 1965 b) kirjutab klassiõde Tiiast: Igas inimeses on midagi talle eriti iseloomulikku, mis temast kõneldes kõigepealt meenub … Tiial on selliseks omaduseks huvi kõige ümbritseva vastu. Ja võib – olla siit saabki alguse tema mitmekülgsus, andekus. On raske leida ala, mis teda ei köidaks. Juba võib teda näha kontserdil, juba spordiväljakul, teatrisaalis või kunstinäitusel. Kui hakata kõiki ta silmapaistvaid saavutusi üles lugema , tekib aukartustäratav nimekiri … Kõige selle juures on Tiia klassi parim õpilane … Kui talle midagi usaldatakse, siis võib kindel olla, et see on hästi tehtud, ja ülesannetest puudust ei tule … Eelpool nimetatud omadused ei tähenda aga midagi, kui selle taga ei seisaks tore kaaslane , sõbralik klassiõde. Kunagi ei virise ta millegi üle ja alati võib temaga rääkida kui hea sõbraga ükskõik millisel teemal. Kõige rohkem haaravad ja köidavad teda raamatud. … ükskõik, mida ta ka tulevikus ei teeks, võib kindel olla, et see saab tehtud armastuse, huvi ja entusiasmiga ning, mis peaasi, hästi. TRÜKITÄHED Tallinn, 1969  

Trükitähtede teises väljaandes on 58 leheküljel omaloomingulised tööd järgmistelt autoritelt: Sirje Murumets (vilistlane 1969 a), Eda Urbel (vilistlane 1971 b), Jaanika Tarikas (vilistlane 1976 b), Marje Saarmets (vilistlane 1970 a), Ülle Kalvik (vilistlane 1969 a), Ester Leibak (vilistlane 1970 a), Katrin Poola (vilistlane 1973 a), Salme Kala (vilistlane 1969 b), Marju Algvere (vilistlane 1970 a), Kadri Kipper (vilistlane 1969 b), Urve Vimmsaare (vilistlane 1971 a), Tiina Sinka (vilistlane 1969 a), Sirje Härmatis (vilistlane 1970 b), Lilian Kukk (vilistlane 1969 a), Jaan Valsiner (vilistlane 1969 a), Madli Viires (vilistlane 1973 a), Doris Kareva (vilistlane 1977 a), Merle Attermann (vilistlane 1973 a), Arvi Sepp (vilistlane 1973 a), Maret Kaik (vilistlane 1973 a), Anne-Ly Laanest (vilistlane 1969 b), Urve Lippus (vilistlane 1968 a), Ann Must, Katrin Vitsur (vilistlane 1969 a), Aino Hange (vilistlane 1969 a), Ilona Blumenfeld (vilistlane 1969 a), Aime Napa (vilistlane 1970 b), Salme Kala (vilistlane 1969 b).

Illustratsioonide autorid on Tõnu Tulev (vilistlane 1973 b) ja Mare Tosso (vilistlane 1969 a) 

Reprodutseeritud kunstiline omalooming on järgmistes tehnikates: linoollõige  Katrin Korinfski (vilistlane 1970 a)  Mari Kaljuste (vilistlane 1976 a)

Materjalitrükk   Akvarell

 Liidia Risthein (vilistlane 1974 b) Maret Kaigi (vilistlane 1973 a) jutustuse Kadedad näod süžees kajastub tolleaegne klassijuhataja kodukülastuse nõue Katrin Vitsuri (vilistlane 1969 a) loos Kiri rahvusvahelises noortelaagris viibimise võimalikkus ja sellega seoses ka vihjed tarbekaupade defitsiidile. 1969.aasta almanahhis on esmakordselt esindatud draama žanr: Ann Musta paroodia Maria.

KOOLI LÕPU KÜNNISEL (käsikirjaline) Tallinn, 1974 Koostanud Kai Võlli, konsultant Margit Terasmaa, tiitelleht Hanno Isok  Koostaja Kai Võlli kirjutab saateks … 1965. ja 1969. a. ilmunud Tallinna 7. Keskkooli almanahhi „Trükitähed“ kaks esimest numbrit ootavad järgmist. Esimestega kehtestatud intervall on läbi ja aeg küps kokku seada uut valimikku õpilaspere omaloomingust. Materjali puudumise üle ilmselt kurta ei saa: on ju meie kooli õpilased osalenud peaaegu kõigis vabariiklikes omaloomingu võistlustes, proovinud kätt koolitundides ja väljaspool tunde. Paljud katsetused on jäänud siiski ainult kirjutaja teada, sest ükski autor ei pea klassis ettelugemist piisavaks tunnustuseks, aga teisi esiletõstmise vorme saab kasutada haruharva. Käesolev valimik sisaldab 1974. aasta abiturientide loomingu paremikku. Mahukamalt on esindatud sisukamad tööd lõpetajate kirjatöist X ja XI klassis. Koostamisel on järgitud źanrilist esindatust. Kogumik põhineb õppetöö raames kirjutatul. Teemade ring algab kohustusliku ideoloogilise suunitlusega, ent omapärases võtmes lahendatud lugudega Andri Arraku (vilistlane 1974 b), Maris Niine (vilistlane 1974 b) ja Kaja Kella (vilistlane 1974 a) sulest. Teema Kuidas kätte jõuab päev: Peeter Talvik (vilistlane 1974 a), Peep Kuslap (vilistlane 1974 b), Helvi Kraft (vilistlane 1974 a) Kevad, suvi, sügis: Krista Pihelga (vilistlane 1974 b), Kaja Kell (vilistlane 1974 a), Andres Oinus (vilistlane 1974 a), Kristi Reissaar (vilistlane 1974 b), Ene Truusa (vilistlane 1974 b), Tiiu Loorma (vilistlane 1974 b), Mall Mõttus (vilistlane 1974 a) Kirjanik, tema looming : Liidia Risthein (vilistlane 1974 b), Kaja Kell, Andres Krigul, Aare Renzer, Mare Saks (vilistlased 1974 a) Aare Renzer (vilistlane 1974 a ) … JUHAN AUS (lk. 38-39) Eestimaal elas kord talumees nimega Mihkel Aus. Ta oli üsnagi kõrges eas, kui kord Jumal tema vaga soovi kuulda võttis ja kinkis talle poja, kellele Mihkli naise eelmise mehe järgi pandi nimeks Juhan. See Juhan kasvas kiiresti, sirgus tugevaks nooreks meheks ja ühel heal päeval jättis ta isa ja ema tahtmise vastu kodutalu maha, et minna suurde ilma õnne otsima. Noore mehe jalge all kulusid teed ruttu, peagi oli ta väikese Eestimaa risti-põiki läbi käinud ja lõpuks istus ta Tallinnas laevale, mis võttis kursi Soome poole. Seal ta esialgu mingit õnne ei leidnud, tuli tööle hakata, kuid ka töö leidmisega oli raskusi, sest soomlased hindavad ainult oma maa karujõuga mehi ja üle lahe tulnud jooksikut ei peetud mingiks töötegijaks. Nii sundis karm elu Juhan Ausat oma ausast nimest lahti ütlema ja pärast väikesi mahhinatsioone õnnestus tal paberit muuta Rehellise Juhani nimele. Selline nimemuutus Juhanit eriti ei kurvastanud, sest „rehellinen“ tähendab ausat ikka edasi. Aastad kulusid. Juhan tõusis sellist peagi kaupmeheks. Ta ostis endale laeva ja hakkas Venemaaga kaupa vahetama . Siis aga selgus tõsine häda – venelased ei pidanud jälle soome meest õigeks meheks! Nii tuli Juhanil kasutusele võtta juba tuntud nipp ja mõne kuldraha eest sai Rehellise Juhanist hoopis saksa kaupmees Johann Hause. Et Ausast nüüd hoopis Maja tehti, oli puha kirjaoskamatu paberitegija süü, kuid ega inimene kõiki keeli osata ka saa. Uus nimi pani vastse Johanni, keda venelased küll rohkem Ivaniks nimetasid, kaubad käima. Äri õitses ja raha tuli. Äriline edukus sundis Juhanit-Johanni mõtlema ka kinnisvara loomisele kuival maal, sest laev võis viga saada ja põhja minna või hoopistükkis mereröövlite saagiks langeda. Härra Hause otsustas ehitada lossi kaunisse paika Prantsusmaal, kuid kohalikud inimesed olid sakslastega vaenujalal ja nii tuli jälle uus nimi otsida. Johannist tehti prantslane – Jean d`Ause. Prantslased võtsid uue elaniku enda juurde avasüli vastu, Jean ostis endale vaesunud aadlivõsu käest isegi aadlitiitli, tõsi küll, ainult paruni tiitli. Vastne parun ja pesueht prantslane, kes juba üle 10 aasta kodust eemal viibinud, otsustas naise võtta, kuid muidu ilusate naiste poolest kuulsal maal ei leidunud endisele talulapsele meeldivat piigat. Jean asus reisile, et endale kohane naine leida. Kena neiu nimega Elisabeth Maggie kohtas ta Inglismaal ning peagi olid kaubad koos. Suur oli aga Juhan-Johann-Jeani imestus, kui selgus, et tema naiselgi oli varem teine nimi olnud, nimelt Mäe Liisu.

Naer on terviseks: Kaja Kell, Aare Renzer, Rainer Kuutma (vilistlane 1974 a), Reet Ariasepp (vilistlane 1974 a), Reet Paling (vilistlane 1974 a), Andres Krigul, Mare Saks). Öö tuleb... : Reet Paling, Kaja Kell, Mare Saks, Liidia Risthein, Priit Võhandu (vilistlane 1974 b). Kõik ootavad midagi, aga igaüks isemoodi: Kersti Uibo (vilistlane 1974 b), Kaja Kell, Reet Paling.






TRÜKITÄHED Tallinn, 1988   Saatesõnas kirjutab direktor Linda Murs : Eks ole ju Tallinna 7. Keskkooli vilistlaste hulgas arvukalt tunnustatud kirjanikke nagu Arvi Siig, kelle rahuluuletustega algab kooli kevadkontsert, Aino Pervik, Doris Kareva, Tiia Toomet, Rein Raud, Astrid Reinla jt. Noored autorid, jätkugu teil jõudu oma loomingu alged välja arendada ja lootustandev kevadkülv kirjanduspõllule lisada Almanahhi ( trükiarv 5000) on aidanud peatoimetaja õpetaja Aino-Alise Niinemäel (toimetuskolleegiumis veel Linda Murs, Raul Vatsar, kunstiline kujundaja ja kaanekujundaja Evi Sepp) koostada traditsioonilised omaloomingupäevad. Õpilased on agarad kirjutama ja luuletama oma kaasajast. Nad on saavutanud palju auhinnalisi kohti eesti keele ja kirjanduse konkurssidel . 1986./1987. õ.-a vabariiklikul kirjanduse olümpiaadil sai I koha Piibi-Kai Kivik XI a klassist ja II koha Leelo Keevallik XI b klassist ja kõnevõistluses II koha Kadri-Rutt Allik XI b klassist. Lisaks tuli mitmeid esikohti ja preemiaid muinsuskaitsealaste kirjandite, loodusteemaliste kirjandite eest. Erksa mõttelennuga õpilaste tööd räägivad koolirõõmudest, meie argipäevast.  Almanahh on väga mahukas (95 lehekülg ) ja sisaldab Kersti Kuldna, Katrin Talviku, Koidu Jaansoni, Fred Märtsoo, Evelyn Normaku, Andres Valdre, Anne-Kristiina Kursi, Eneken Laugeni, Kristin Uiki, Inno Tähismaa, Kadri-Ruth Alliku, Annika Veimeri, Riin Koppeli, Kristel Rattuse, Anu Saukase, Jana Ohaku, Margit Kelleri, Ilo Sakseni, Hille-Triin Klementi, Leelo-Keevalliku, Piibi-Kai Kiviku, Riin Raja, Kairi Kallaste, Ingrid Maasiku, Kati Oja, Kaire Kesamaa, Kristel Liiviku, Uuve-Maarja Urbla, Merike Toomi, Triinu Lööve, Ave Sambla, Eike Alberti, Kaur Hansoni, Anneli Burki, Piret Raua, Eve-Liis Andreseni, Liisa Pakosta, Maris Arpo ja Rene Anvelti omaloomingut. Kaanepilt on erinev varasemast kahest „Trükitähtedest“ . Nii kaanepilt (autorit ei ole märgitud) kui ka illustratsioonid on traditsiooniliselt linoollõike tehnikas.  Ralf Lõoke (vilistlane 1996 b) Avaloos „Pesapuu on meie kool“ kirjutab Kersti Kuldna : Meie kool on meie pesa … Kõlab natuke sentimentaalselt ja kulunultki. Tavaliselt me ju nii ei räägi, Ütleme ikka, et kool – ah see vastik koht, saaks siit rutem ära jne. Aga kas me ei sarnane siiski pisut linnupoegadele, kes, ehkki tiivad veel päris ei kanna, kipuvad sinna sini-sinisesse suurde tundmatusse maailma. Võrdlus linnupoegadega tuleb vahel iseenesest pähe. Eriti muidugi kevadel, kui lõpetab uus lend. Sellel sõnal on minu arvates vägagi sümboolne tähendus. Lend – see on midagi nooruslikku ja julget, teadatahtmist ja avastamisrõõmu, kogenematust ja enda arvates hirmus täiskasvanulikku tunnet. Kevadel oleme kõik nagu noored linnud, kes seisavad pesaäärel, lehvitavad tiibu ja lendavad. Mõne lend on nagu Ikarosel – tiivad ei kanna ja ta langeb maha. Ning see kukkumine on väga valus. Mõni lendab nagu liblikas õielt õiele, elades ainult ühe päeva. Mõni tüürib kindlalt oma eesmärgi poole, midagi enda ümber märkamata. Ja ainult vähestel onn on jõudu ning julgust tõusta kõrgele nagu kotkas, et sealt ülevalt haarata pilguga kogu maailma – ka oma kooli. Mahajääjad vaatavad meid kadedusega ja unistavad päevast, mil nemad ise on need lendutõusjad. Seni aga tundub koolimaja meile kitsa pesakastina ja õpetajad näivad linnuemadena, kes meile algul sugugi mitte nii meeldivaid teadmisi püüavad pähe panna. Alles hiljem mõistame, et koolimaja – see on meie ühine pesapuu, kust saab alguse elulend.

 Askur Alas (vilistlane 1991 a)

Anna-Kristiina Kurs (vilistlane 1989 c) Meie maailm Asi – asine maailm Tõsi- tõsine maailm Töö – töine maailma Öö – öine maailm

minu maailm sinu maailm meie maailm teie maailm

Kas tõesti nii? Kõigile üks maailm! Kui reostan ära ma sinu ilma, ka oma omast olen ma ilma Kui polegi ilma. Kui poelgi ilma, siis ilmast ilma mul meeles – ma rikkusin teise ilma. Kui ükskord jõudmas me teise ilma, siis näeme ennast me silmast silma ja taipame – ise võib teha vaid ilma, vaid ise muuta võib oma saatust ja saavutada kõrgemat staatust, Sest muidu näed – käes ju viimane vaatus – end ilmutanud ei olegi Saatus. Me kohus on paremaks muuta saatust ja ära hoida niisugust vaatust.  Hanno Riismaa (vilistlane 1990 b) On ühiskondliku alatooniga, kuid rohkem siiski tundelüürikat. Andres Valdre (vilistlane 1988 a) Istun ja igavlen. Mida teha. Ei tea.

                       Keegi ei tea.

Aga kui õige haikutaks pisut?! LAVA Laval küsiti, et TO BE OR NOT TO BE üsna tobedalt MULJE Laulavad linnud.

Kõvasti karjutakse:

Kadrioru park VIGA Hallitand vaade Kõrguvad kivikarbid On`s keegi rahul? IME Rahvast vähe. Tuleb tualettpaberit. Rahvast palju. KOKKUHOID Kära – tilgub kraan Kuid vaikselt lekkiv toru – sellest on vaikus. PAINAJA Seenetab taevas. Kõrvetab tuumapäike. Õnneks on uni. GINKGO BILKOBA Hukkuks hõlmikpuu – ehitada uut teatri mujale raske?

Piibi-Kai Kivik (vilistlane 1987 a) Concerto Külm barokne õhtu November Mitchetti oli arhitekt Siidi kahin tõuseb õhku Raagus oksad Veel üks hetk

Kaks klaverit Surematud Mozart Debussy Helid tõusevad ja sädelevad lühtril Keda otsivad – me oleme ju siin

Koidu Jaanson (vilistlane 1987 a) Minakeskne Mul on silmades valgus ja varjud mul on kõrvades maanteede tuul mul on hääl, mis rääkides karjub mul on võltsitud naeratus suul ma ei tea mispärast ma nõnda vahel varjude vahele kaon miks vahel mõtet ma mõnda nagu orja nuudiga taon ma ei usu enam te sõnu on rusutust täis minu meel mõnest asjast vaid tunnen veel mõnu olen leidmise poole ma teel.

Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimine
Tööriistad