1962-70

Allikas: TIKi ajalugu

Tallinna 7. Keskkool 1962 –1970

Esimene inglise keele ja üldse süvaõppega õppeasutus Eestis ja kogu NLs

Õppetöö korraldus

1959. a. lõpus kehtestati 8-klassiline koolikohustus. Koolikohustuslikud olid kõik lapsed, kes olid 1. septembriks  saanud 7 aastaseks, ei olnud veel 16aastased ega lõpetanud VIII klassi.

Õpilaste üldarvu kohta 1960. aastal andmed puuduvad, kuid 1960. aasta revideerimisaktides on mainitud, et keskkooliklassides IX–XI ei ole normaalarvu õpilasi. (TLA f. R–191, n. 1, s. 120)

Tallinna 7. Keskkooli statistilised näitajad õppeaastate 1961/62- 1969/70 kohta:

1961/1962 õppeaastal 858 õpilast (TLA f. R–191, n. 1, s. 122 a) ja 25 klassikomplekti kahes vahetuses (TLA f. R–191, n. 1, s. 116 a)

1962/1963 õppeaastal 871 õpilast ja 25 klassikomplekti kahes vahetuses (TLA f. R–191, n. 1, s. 122 a), õppeaasta lõpul 854 õpilast (TLA f. R–191, n. 1, s. 114), õppeedukus  93,8 % (TLA f. R–191, n. 1, s. 127 a)

1963/1964 õppeaastal 882 õpilast ja 26 klassikomplekti (TLA f. R–191, n. 1, s. 127 a), õppeedukus 93,2 %

1964/1965 õppeaastal 881 õpilast ja 26 klassikomplekti, õppeedukus 95,3 % Kõige suurem õpilaste arv oli IV c klassis 43, väikseim klass oli 21 õpilasega Xb. Keskkooliklassides oli alla 30 õpilase. Kool töötas endiselt kahes vahetuses ja ruumikitsikus oli suur (TLA f. R–191, n. 1, s. 132). 1965/1966 õppeaastal 835 õpilast ja õppeedukus 97,1 % .(TLA f. R–191, n. 1, s. 133)

1966/1967 õppeaastal 845 õpilast ja õppeedukus 96,9 % (TLA f. R–191, n. 1, s. 134), sel õppeaastal töötas eriõppeplaani alusel juba 17 klassi. (TLA f. R–191, n. 1, s. 133)

1967/1968 õppeaastal 800 õpilast ja õppeedukus 98,37% (TLA f. R–191, n. 1, s. 135 )

1968/1969 õppeaastal 24 klassikomplektist 20 eriõppeplaani alusel, õppeedukus 99%. Hinnetele neli ja viis õppis 29,6% õpilastest. (TLA f. R–191, n. 1, s. 138)

Kui NL statistiline keskmine õppeaastal 1968/1969 oli 96,7, siis Eestis oli see oluliselt madalam– 93,5. Tõenäoliselt õppeedukuse  protsenti korrigeeriti, kus julgemalt, kus tagasihoidlikumalt.

1969/1970 õppeaastal 767 õpilast, õppeedukus 96,4%. Hinnetele 4 ja 5 õppis 297 õpilast, nende seas ainult viitele 61. Kõige rohkem mahajääjaid oli 8. klassides. Puudulike aastahinnete arv ainete kaupa oli: matemaatikas 19, inglise keeles 15, vene keeles 7, eesti keeles 5, keemias 4, geograafias 2, joonestamises 2, ajaloos ja kirjanduses 1. (TLA f. R–191, n. 1, s. 141) Inglise keeles edasijõudmatus tulenes küllap kõrgetest nõudmistest. Vaatamata katsetega kooli vastuvõtmisele sattus keeles andekate sekka ka vähemandekaid.

Kool töötas kahes vahetuses: I vahetus algas kell 8 ja seitsmes tund lõppes 14.25, vahetunnid oli 10minutilised. Teise ja kolmanda tunni järel olid vahetunnid 15 minutit, need olid söögivahetunnid. Teine vahetus alustas õppetööd kell 14.00 ja lõpetas kuuenda tunniga kell 19.30. Laupäeviti alustas teine vahetus kell 13.00. (TLA f. R-191, n. 1, s. 116 a) Alates 1. septembrist 1969 muudeti õppetöö alguse kellaaeg hilisemaks, esimene tund algas 8.15. (Tallinna 7. Keskkool. Direktori käskkirjad. 1965-1969. Tallinna Inglise Kolledži arhiiv, n. 1-k, s. 189: 86)

1959. aastal kinnitati haridusministeeriumis ainekomisjonide põhimäärus. Ainekomisjon oli kollegiaalne nõuandva õigusega organ, mille ülesanne oli metoodilise töö koordineerimine, õppeprogrammide, õpikute ja metoodiliste väljaannete kvaliteedi tagamine. 1961/1962. õppeaastal olid Tallinna 7. Keskkoolis eesti keele (Hilja Reinup), võõrkeele (Leida Vahtra), vene keele (Basja Šneberg), ajaloo (Luule Värv), matemaatika- füüsika (Sinaida Mägi), bioloogia-keemia-geograafia (Aili Saukas), algklasside (Helmi Erika Sedman) , kehalise kasvatuse (Vaike Hannust), tööõpetuse, tootmise aluste ja joonestamise (Senta Kivistik) ainekomisjonid. (TLA f. R–191, n. 1, s. 116 a). Poiste tööõpetuse tunnid toimusid Tallinna Ehitustehnikumis ja Polütehnikumis, tütarlaste kodunduse tunnid Õpetajate Majas. Töökasvatus oli organiseeritud koolipoolse plaan-graafiku alusel – kes, millal, millist tehast, ettevõtet, kolhoosi või sovhoosi külastab.

1962/1963. õppeaasta II poolaastal hakati  lõpuklassides ideoloogilise kasvatuse tugevdamise eesmärgil õpetama ühiskonnaõpetust. Tallinna 7. Keskkooli direktor tegi uue õppeaine õpetamise teatavaks pedagoogilises nõukogus 10. jaanuaril 1963. Ta rõhutas, et kuigi vastav õppeaine algab XI klassis, peaksid selle elemendid sobival kohal esinema iga aine tundides. (TLA f. R–191, n. 1, s. 1114) Ühiskonnaõpetus või kodanikuõpetus õppeainena oli ja on veidi teistsuguse nime all ka enne ja pärast nõukogude okupatsiooni. Aine sisu ja rõhuasetused on vastavalt ühiskonnaelus toimunud arengutele muutunud.

1966/1967. aasta õppekasvatustöö plaanis täpsustati ainekomisjonide omi, kinnitati metoodilised uurimisteemad ja nende järgi näitlike tundide andmise ülesanded. Lisaks kohustati iga õpetajat kord kuus külastama kolleegi tundi ning tegema sellekohase sissekande vastavasse „raamatusse“.

Tallinna 7. Keskkooli õpilaste saavutused vabariiklikel konkurssidel olid 1965/1966 õppeaastal: Marje Ehamaa (vilistlane 1967 a) ja Sirje Saar (vilistlane 1967 a) olid edukad F. Tuglase juubeli puhul toimunud ilmeka lugemise võistlusel ja ajaloos paistsid silma Andrus Pork (vilistlane 1968 a) ja Kyllikki Kaur (vilistlane 1967 a). (TLA f. R–191, n. 1, s. 131)

Olümpiaaditulemused 1968/1969 õa kohta olid: Sirje Murumets eesti keelest vabariiklikul tasemel II koht, õpilased Salme Kala (vilistlane 1969 b) ja Ester Leibak (vilistlane 1970 a) osalesid lõppvoorus. Ajaloos saavutas Jaak Vaher vabariiklikul olümpiaadil II koha, matemaatikas-füüsikas oli edukad VIII klassi õpilased Sarv ja Tõnu Arulaane (vilistlane 1972 a), inglise keeles saavutas Reet Iirak (vilistlane 1972 b) II koha.

Olümpiaaditulemused 1969/1970 õppeaastal: vabariiklikul bioloogiaolümpiaadil II koht Tiina Grüntal (vilistlane 1971 b) ja emakeeleolümpiaadil II koht Aime Napa (vilistlane 1970 b), füüsikas Tallinna voorus V–VI koht Roode Liias (vilistlane 1971 b). (TLA f. R–191, n. 1, s. 141)

Eestis peeti emakeelset haridust loomulikuks õiguseks. Alates 1960. aastatest hakkas erinevus Nõukogude Liidu hariduseluga tasapisi suurenema. Hakati välja andma originaalõpikuid. Nende kinnitamise protsess oli pikaajaline, sest kontrollimiseks tuli need vene keelde tõlkida. Programmide loomisel lähtuti koduloolisest printsiibist, pearõhk pöörati tööõpetuse metoodika väljatöötamisele ja kehalise kasvatuse õpetamise probleemide lahendamisele.  Eestikeelses koolis suudeti säilitada rahvuslik omapära. 1965/66 kehtima hakanud  õppeplaanis oli senisest rohkem emakeele ja kirjanduse tunde, muusikaõpetus keskkoolis taastati.

1966. aasta detsembri õppenõukogus tutvustas direktor Oskar Radik kavandatavat uut õppekava (NLKP KK ja NSVL MN määrus „ Üldhariduslike keskkoolide töö edasise parandamise abinõudest“ ), millele üleminek pidi algama 1970/1971. õppeaastal. Uute programmide väljatöötamise põhjus oli õpilaste ülekoormus. Uue kava järgi oli  nädala  piirkoormuseks I–V klassides 24 ja V–XI klassides 30 tundi. Fakultatiivsete ainetega tuli alustada juba VII klassis ja ka keelte õpetamise raskuspunkt pidi viidama nooremasse kooliastmesse. Tööõpetus pidi jääma programmi, kuid oluliselt väiksema tundide arvuga. O. Radiku arvates võinuks 7. keskkoolis autoeriala säilida. Autoeriala lõpetanud said III liigi autojuhi load.  Paljud õpetajad pooldasid  reaal- ja humanitaarsuundade rakendumist, et arvestada rohkem õpilaste individuaalsuse ja huvialadega. Muret tekitas esteetilise kasvatuse osatähtsuse vähendamine. (TLA f. R–191, n. 1, s. 131). Vaidlustamisele ei kuulunud eesti õppekeelega koolides kohustuslik 5-päevane sõjalise õpetuse laager  X klasside poistele , et täita  140 tunnine tsiviilkaitse ja sõjalise ettevalmistuse programm (kehtestatud HM 30. aug 1968 käskkirjaga).

Nõukogude Eesti koolides hakati 1970.a. keskpaigast rakendama kabinetsüsteemi. Mida see tähendas? Õppetöö pidi toimuma õppeainele kohandatud ruumis. Tallinna 7. Keskkoolis oli sellega alustatud seoses inglise keele süvaõppele üleminekuga. Üldisele kabinetsüsteemile üleminekut hakati planeerima seetõttu juba 1968. aastal. Kuna koolil selleks vahendeid polnud, püüti kaasata lapsevanemaid ja šeffe.  Kabinettide väljaehitamine venis ja venis. Aega-ajalt määrati mõni tähtaeg. 1971/1972 õppeaastal seati eesmärgiks lõpetada sellega 1975. aastaks. (TLA f. R–191, n. 1, s. 138)

Mis puudutab šeffide abi koolile, siis nii Taksopargi kui ETKVLi Ehitusvalitsuse võimalused olid piiratud. Taksopark pakkus võimalust kasutada ekskursioonideks 22-kohalist bussi ja Ehitusvalitsus Ellamaal asuvat puhkebaasi.

7. keskkooli lastevanemate osalemine koolielu korraldamisel oli tähelepanuväärne. Lastevanemate komitee esimees oli 1973. aastani H. Kirt, aseesimees G. Saarik. Teemade ring oli lai. Uuringust õpilaste töökoormuse kohta selgus, et VII, X ja XI klassi õpilastel oli kodus liiga palju õppida. Lastevanemate ettepanek oli jaotada õppekoormust nädala lõikes ühtlasemalt. Kuna koolis õppis poisse vähem kui tüdrukuid, tuli poiste tööõpetuses ja kehalises kasvatuses teha  paralleelklasside ühistunde. Lastevanemate  initsiatiivil pöörduti haridusministeeriumi poole taotlusega lubada neis ainetes avada rühmad 11 õpilasega.

Õppetöö toimus kahes vahetuses ja kuna II vahetus lõpetas õppetöö hilja, oli kooli õues pimedatel aastaaegadel õhtustel tundidel organiseeritud lastevanemate korrapidamine. Pimedal ajal oli ohtlik lasta lastel pärast koolitööd ümberkaudsetes hoovides, elamute trepikodades ja kaugemalgi- Hirvepargis või Harjumäel tagaajamist mängida.

Vaatamata süvaõppele pidi kool tegelema aktiivselt  kutsesuunitlusega, selleks moodustatud komisjonis oli lisaks õppealajuhatajale lastevanemate komitee esimees ja kooli meditsiiniõde. Kutsehuvide kujundamine oli aineringide, ühiskondlikult kasuliku töö (lühend ÜKT) ja lastevanemate ühistegevus. Lastevanemate komitee kaudu jagati toetusraha ainelist puudust kannatavate õpilaste jaoks. Ühekordse toetuse summa oli vahemikus 40 kuni 100 rubla. Sihtotstarbeline oli näiteks 50 rubla eraldamine vormikleidi ostmiseks ja 100 rubla talvepalitu jaoks.

Lastevanematelt ootas kooli juhtkond koostööd ka ideoloogilise kasvatustöö osas. Kooli direktori Angelica Mäsese ja parteialgorganisatsiooni sekretäri Aime Randmäe ettekandes tõdeti, et mõnedes perekondades, kodudes  ei ole veel ideoloogiline kasvatustöö vajalikul kõrgusel. Mõtlematult räägitakse kodus asjadest, millest lapsed võivad teha ebaõigeid järeldusi ja „valesti“ käituda. Esines põhjendamata ebasõbralikku suhtumist teistesse Nõukogude Liidu rahvaste pere liikmetesse (loe: venelastesse). Tähistatakse ikka veel religioosseid pühi jne, millega kahestatakse kasvava lapse hingeelu.

Ühiskonnas oli tavaline nn. topeltmõtlemine: inimeste teadvuses oli kaks ajalookäsitlust, esiteks see, mille nad olid isiklikult läbi elanud ja teiseks see, mida neile soovitati mäletada. Minevikuline kahestumine kandus edasi lastele. (Aarelaid, A. 2000. Topeltmõtlemise kujunemine kahel esimesel nõukogulikul aastakümnel. – Akadeemia, 4: 755–773 )

Vene keele  õppimine oli ametlikult eesti koolis vabatahtlik, nagu ka eesti keele õppimine vene koolis. Väliselt demokraatlik lahendus, aga tegelikult kontrolliti vene keele õpetamist rohkem kui ühtegi teist õppeainet. Fiktiivset vabatahtlikkust taheti  kaotada 1967, kuid Moskvast leiti, et sellist sundust pole tarvis. Sellest tulenevalt võis õpilase  järgmisesse klassi üle viia ka vene keele mitterahuldava hindega. Selline otsus  tekitas  vene keele õpetajate ja direktorite seas suurt pahameelt.

Segakoolide kunstlikul teel loomisest loobuti. Need rajati Sindis, Kehras, Maardus ja mujal, kus selleks oli loomulik vajadus.

Sõprussidemed vene õppekeelega koolidega olid ka 7. keskkoolil, ühistes suvelaagrites Alavere sovhoosis olid ka 26. keskkooli kooli lapsed, (TLA f. R–191, n. 1, s. 127 a) ühel ajal käidi kevadeti-sügiseti heakorrastustöödel.

Ettekandes vene keele õpetamisest Tallinna 7. Keskkoolis 1962- 1966 (TLA f. R–2, n. 3, s. 577)  analüüsiti õpetajate Lorina Premeti, Inna Manguse, Tiiu Seppeli ja Saima Kure tööd. Kõige enam kiitust pälvis õpetaja Premet, kes arendas kõige rohkem loovat iseseisvat tööd. Lisaks  töötas ta individuaalselt õpilastega, kes soovisid jätkata õpinguid Moskvas või Leningradis. L. Premetit toodi teistele eeskujuks ka enesetäiendamises.

Õpetaja Inna Manguse tugevaks küljeks oli armastuse kasvatamine vene keele vastu, kuid kahjuks ei vallanud ta keelearendusliku töö jaoks piisavalt hästi eesti keelt. Õpetaja Tiiu Seppeli juures hinnati tööd vene keele hääldusega, samas veerandihinde kujundamisel arvestas ta liigselt kirjalike tööde hinnetega. Õppevahendite olukord vene keeles tunnistati heaks, puudu jäi õpilaste endi poolt valmistatud õppevahenditest. Vene keele ring andis välja seinalehte Sovremennik ja valmistas õppetöö käigus almanahhi Sevodnja i sto let nazad. Klassiväliseks lugemiseks kasutati ajakirja Rovesnik ja ajalehte Pionerskaja Pravda. Kontrollide arvates tulnuks lugeda Komsomolskaja Pravdat ja koostada klassivälise lugemise materjalidest nimekiri.

Positiivne oli õpetamise taseme paranemine algklassides. Kontrollid kiitsid ekskursioonide läbiviimist Puškiniga seotud kohtadesse, Moskvasse ja Leningradi. Õppetöö parendamiseks ja kogemuste omandamiseks vene keeles soovitati külastada õpetaja Zahharova tunde 2. keskkoolis. Negatiivsena toodi välja, et ükski isik kooli juhtkonnast ei vallanud korralikult vene keelt ja puudus kontrollide arvates piisavalt tihe kontakti vene koolidega. (TLA f. R–2, n. 3, s. 577 ) Vene keele õppimist pidasid enamik lapsi ja lapsevanemaid poliitilise surve avaldamiseks. Samas oli selge, et võimalus tööalaselt karjääri teha sõltus pigem vene keele kui mõne teise võõrkeele oskusest.

Õpetajad

Koolis töötas neli õppealajuhatajat: üldainete õppealajuhataja, tootmisõpetuse õppealajuhataja (Leonhard Kukats), alates 1962/63 inglise keele õppealajuhataja (Leida Vahtra) ja alates õppeaastast 1966/1967 loodi eraldi õppealajuhataja ametikoht V–VII klassidele. Sellele ametikohale kinnitati õpetaja Linda Sillart. (TLA f. R–191, n. 1, s. 133) Samal õppeaastal rakendati tööle kooli- ja klassivälise töö organisaator. (TLA f. R–191, n. 1, s. 131)

1960/1961. õppeaastal oli koolis 53 pedagoogi, neist kõrgharidusega 34, lõpetamata kõrgharidusega 4, kesk-pedagoogilise haridusega 7 ja keskharidusega 8. Kaksteist õpetajat ei omanud nõuetekohast haridust, kuid neist 7 õppis mittestatsionaarselt kõrgkoolis. Mis puutub õpingutesse Marksismi-Leninismi Õhtuülikoolis, siis õppureid oli kuus. 1960ndatel ei tehtud selles koolis õppimisest või mitteõppimisest nii suurt numbrit kui viiekümnendatel. Rõhuasetus oli pigem aine- ja pedagoogilise ettevalmistuse tasemes.

Õpetajad 1962/1963. õppeaastal

[# ][# ]

õpetaja nimi

haridus

aine

pedagoogiline staaž

Radik, Oskar

TPedI

ajalugu, poliitiliste teaduste alused

16 aastat

Ainomäe, Hillar

TPedI

füüsika, astronoomia

11 aastat

Järvine, Elve

Rakvere Pedagoogiline Kool

algklassid

6 aastat

Kukats, Leonhard

TPI 3 kursust

tootmisõpetus

10 aastat

Vahtra, Leida

Tartu Ülikool

inglise keel

18 aastat

Annilo, Malle

TPedI III kursus

geograafia

14 aastat

Anton-Õunapuu, Anu

Tallinna Riiklik Konservatoorium III kursus

laulmine

-

Bassel, Ita

Lenini-nim. Kirovi Pedagoogilihne Instituut

saksa keel

11 aastat

Eiskop, Silvi

TPedI

geograafia

13 aastat

Hannust, Helgi

Tartu Riiklik Ülikool

kehaline kasvatus

4 aastat

Heintalu, Elgi

Haapsalu Pedagoogiline Kool

algklassid

8 aastat

Hendrikson, Silvi

TPedI II kursus

inglise keel

-

Hurt, Roland

TPedI IV kursus

kehaline kasvatus

4 aastat

Hütsi, Mare

TPedI

algklassid

-

Kartau, Hilda

TPedI

ajalugu

11 aastat

Kivistik, Senta

ERKI

kunstiõpetus

8 aastat

Klein, Vilma

TPedI

eesti keel

8 aastat

Koik, Reet

TPedI

inglise keel

3 aastat

Kuhi, Erna

TPedI

inglise keel

11 aastat

Kurg, Saima

TPedI

vene keel

13 aastat

Kuuse, Viivi

TPedI II kursus

inglise keel

-

Laas, Johannes

TPedI

matemaatika

üle 5 aasta

Laid, Rein

TPedI

matemaatika, füüsika

-

Lassik, Helju

Rakvere Pedagoogiline Kool

algklassid

6 aastat

Lattik, Laine

TRÜ

inglise keel

4 aastat

Leht, Kalju

TRÜ

füüsika

üle 5 aasta

Luht, Vladimir

Tallinna Riiklik Konservatoorium

orkestrijuht

20 aastat

Madar, Anne

TPedI II kursus

inglise keel

-

Maiste, Maimu

TRÜ

ajalugu

10 aastat

Murd, Maie

Viljandi Pedagoogiline kool

algklassid

7 aastat

Mutso, Agnes

TRÜ

ortopeediline võimlemine

28 aastat

Mäeks, Helju

Tallinna Tekstiilõmblustehnikum

tööõpetus

2 aastat

Mäeväli, Valve

?

ajalugu

6 aastat

Nurk, Asta

TRÜ

psühholoogia

16 aastat

Ott, Juta

Tallinna Muusikakool

algklassid

14 aastat

Pade, Silvi

TRÜ

inglise keel

10 aastat

Pais, Lemmi

Haapsalu pedagoogiline Kool

algklassid

üle 5 aasta

Palm, Lia

TRÜ

loodusteadus

8 aastat

Pavelson, Hilja

Tartu Ülikool

inglise keel

33 aastat

Park, Eda

TPedI II kursus

inglise keel

-

Peit, Hilja

TPedI

matemaatika

4 aastat

Pekri, Nikolai

Tallinna Sõja-jalaväe õppeasutus( ?)

õhukaitse

14 aastat

Premet, Lorina

TRÜ

vene keel

5 aastat

Pärn, Silvi

Tallinna Kehakultuuritehnikum

kehaline kasvatus

10 aastat

Rajandi, Lia

TRÜ

inglise keel

üle 5 aasta

Randma, Evi

TRK III kurus

laulmine

4 aastat

Rebane, Elvi

Tallinna Õpetajate Instituut

füüsika

17 aastat

Rein, Juta

Tallinna 7. KK.

vanempioneerjuht

-

Reinup, Hilja

TRÜ

eesti keel

22 aastat

Remmel, Nikolai

TRÜ

eesti keel

26 aastat

Riga, Salme

Pjatigorski Pedagoogiline Instituut

matemaatika

22 aastat

Saarna, Elvi

Haapsalu Pedagoogiline Kool

algklassid

6 aastat

Sass, Hermann

TPI III kursus

tootmisõpetus

13 aastat

Saukas, Aili

TPedI

keemia

6 aastat

Schönberg, Maimu

Sedman, Helmi-Erika

Haapsalu Õpetajate Seminar

algklassid

15 aastat

Sersant, Milvi

TPedI

eesti keel

10 aastat

Siirak, Aino

TPedI

matemaatika

14 aastat

Šneberg, Basja

TRÜ

vene keel

30 aastat

Steinfeldt, Evi

TPedI

vene keel

8 aastat

Tammesalu, Silvia

TRÜ

eesti keel

9 aastat

Tukk, Elmar

TPedI IV kursus

tööõpetus

-

Ussisoo, Virve

TRÜ

inglise keel

12 aastat

Ussisoo, Uno

TRÜ

inglise keel

6 aastat

Vaitmaa, Selma

Rakvere Õpetajate Seminar

algklassid

23 aastat

Värv, Luule

TPedI

ajalugu

10 aastat

( Tallinna 7. Keskkooli 1962/1963.õ.-a. tarifitseerimise nimekirjad. Tallinna Inglise Kolledži arhiiv,  n. 1-k, s. 179)

1962 /1963. õppeaastal õpetajate üldarv jäi peaaegu samaks, oli 52 pedagoogi, kellest kõrgharidusega endiselt 34. Lõpetamata kõrgema haridusega (kui lõpetatud 3 kursust) õpetajate arv oli tõusnud kuuele, keskpedagoogilise haridusega õpetajate arv 11-le  ja keskharidusega oli vaid 1 õpetaja. ( TLA f. R– 191, n. 1, s. 127 a ) Muret tekitas kaadri voolavus algklasside õpetajate seas. Varasemaga võrreldes oli rohkem neid õpetajaid, kes olid kõrghariduse omandanud Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Kuuekümnendatel suunati õpetajaid rohkem läbi mõtlema õpilaste küsitlemist, endiselt propageeriti just frontaalset küsitlust, peast arvutamist, nõrgemate ja passiivsemate õpilaste tihedamat küsitlemist. Järeleaitamine muutus kohustuslikuks ja korrapäraseks, sest nõutavad olid konsultatsioonide graafikud. Korduvalt rõhutati õpilase individuaalse töö tähtsust. Õpetaja pidi jälgima, et eelmises tunnis läbivõetu kordamine ja uue aine esitamine oleksid ühes õppetunnis tasakaalustatud. Hindamine pidi  muutuma paindlikumaks, et  vältida õpilaste jätmist pikendatud õppeaastale ehk suvetööle. Selleks tuli kordamine eraldi tööplaani lisada ja võimaldada teha õpilasel temaatiline arvestus.

Kiitust pälvisid õpetajad Milvi Sersant, Lorina Premet, Linda Viitak, Luule Värv, Vaima Hanschmidt. Klassijuhatajatest toodi teistele eeskujuks õpetajad, kes olid kujundanud ühtse klassikollektiivi – Erna Merelaid, Laine Lattik, Vilma Ainomäe, Valve Ratassepp. (TLA f. R- 191, n. 1, s. 138)

Kui kooli kontrollinud inspektorid tunde külastasid, siis huvitas neid ennekõike ideelis-poliitiline kasvatustöö. 1958. aasta kontrollkäigu aruandes öeldakse, et eesti keele õpetamine on seoses noorte õpetajate (Georg Liiv, Silvia Tammesalu, Milvi Sersant) tööleasumisega, kelle maailmavaade on täies kooskõlas nõukogude kooli kommunistliku kasvatuse nõuetega, palju paranenud. Õpetaja Liiv, käsitledes teoseid „Külmale maale“ ja „Raudsed käed“, andis väga hästi edasi romaani tausta, näidates, missugune oli olukord Kreenholmis. Õpilased olid sellest kohati lausa vapustatud. Õpetaja Tammesalu kasutas ka väliskirjanduse teemasid kommunistliku kasvatuse teostamiseks. Sellist lähenemist nimetasid kontrollid „võitlevaks“. Siiski, kogu positiivse ja „võitleva“ juures, mida kontrollide meeleheaks, kooli ja oma kasuks esitleti, ei suudetud varjata tõsiasja, et õpilased tundisid sõjajärgset nõukogude kirjandust halvasti, ei teadnud nõukogude draamateoseid, ega olnud neid laval näinud! (TLA f. R–191, n. 1, s. 141)

Hindamine ja selle objektiivsus on hariduselus igavene teema. Teistele eeskujuks olid õpetajad, kes hindasid õpilast veerandi jooksul 8–9 hindega. Laideti neid, kes panid hindeid vähe või hindasid ebaobjektiivselt. 1970/1971 õppeaastal määrati  hindamise korrast mittekinnipidamise eest reale õpetajatele karistusi, mis olid kolme erineva raskusastmega: direktori käskkirjaga noomitus, suuline noomitus õppenõukogu ees ja hoiatus. Dokumentide vormistamise nõuete rikkumise eest sai neli õpetajat noomituse. Näiteks murrujoone kasutamise eest hinnete märkimisel juhul, kui  õpilane sai ühes tunnis kaks hinnet. (TLA f. R–191, n. 1, s. 138)

Parema hariduse nimel on koolis läbi aegade katsetatud erinevaid võtteid. 1969/1970 õppeaastal tutvustas TPedI õppejõud Paul Kees Terman-Merill`i ja David Wechsleri testide kohandamist eesti õpilastele, et selgitada välja nende vaimsed võimed. Testide tulemuste põhjal usuti olevat võimalik õpilaste mõttetegevust aktiviseerida. Uut algatust nimetati diferentseeritud õpetamiseks. 1971. aasta detsembris lõpetati diferentseeritud õpetamise kampaania, sest töö jätkamiseks puudus tehniline baas. Teema oli ennast ammendanud. (TLA f. R–191, n. 1, s. 138)

1960ndatel muutus tundide külastamise põhimõte. Kui varem külastati tunde akordselt ja otsiti ideelis-poliitilise kasvatustöö elemente, siis 60ndatel külastati ühe õpetaja erinevaid tunde ja saadi ülevaade tema poolt kasutatavatest erinevatest metoodilistest võtetest. Tallinna Linnaarhiivis on kladede viisi erinevate tundide analüüse. 1969/1970 õppeaasta aruandes  toodi esile  õpetaja Luule Värvi ajalootunde, kus ta suunas õpilasi oskuslike küsimustega aktiivsele mõtlemisele ja kasutades võrdlevat meetodit sidus tänapäeva minevikuga. Tema poolt juhendatav klass oli kooli parim. Kiitust pälvisid matemaatikaõpetajad Valve Ratassepp, Vilma Ainomäe, eesti keele õpetajad Milvi Sersant ja Naima Simson. Õpilaskonverentsi külastanud näitleja Heino Mandri hindas õpilaste analüüse „Tõe ja õiguse“ IV osa dramatiseeringu kohta kui professionaalsete kriitikute taset.

Kodumajanduse tundide (õpetaja Ulve Samm) kontrollijad olid kriitilised. Kui XI b klassi tüdrukud pidid tunnis imiku särki õmblema, siis 16 tüdrukust 12-l puudus materjal. Köögitunnid kestvat kontrollija sõnutsi  VIII klassides 17.30 kuni 20.00 ja ikka ei jõuta midagi ära teha. Liha ei jõutud pehmeks keeta, makaronid pandi  keema külma veega ja kartulite keeduvette jäeti sool lisamata. (TLA f. R–191, n. 1, s. 141) Samad vead pole mingi ime 2012. aastal. Alati on kellelgi ettevalmistused tegemata.

Õpetajaid kohustati osa võtma kontrollreididest tänavatele. Korraldus oli seotud kampade tekke ennetamisega.

Õpetajate töötasu sõltus haridusest ja staažist. Kõrgharidusega õpetaja, kelle pedagoogiline staaž oli 5 aastat, töötasu oli 80 rubla, õpetajate instituudi või sellega võrdsustatud õppeasutuse lõpetanul 72 ning pedagoogilise keskharidusega õpetajal 67 rubla. Staažiga 5-10 aastat olid vastavad summad 90, 77 ja 72 rubla. 10-25 aastase tööstaažiga kõrgharidusega õpetaja töötasu oli 100 ( õpetajate instituudi haridusega õpetajal 83 ja pedagoogilise keskharidusega õpetajal 77) ning üle 25 aasta staažiga õpetajal 137 rubla ( õpetajate instituudi haridusega 128 ja pedagoogilise keskharidusega 111 rubla.) (TLA f. F-83, n . 1-k, s. 313)

Inglise keele õpetamine

Eesti NSV koolides õpiti aastatel 1962–1970 võõrkeeli vastavalt ettekirjutusele: inglise keelt  50–55%, saksa keelt 40%, prantsuse keelt 5–10% õpilasi. Eesmärk oli inglise  keele osakaalu  suurendada saksa keele arvel 60–65%-ni. Kasutades ära  NSVL Ministrite Nõukogu määrust, mis rõhutas võõrkeelte õpetamise tähtsust ning tähelepanu pööramist just keelte praktilisele omandamisele, alustati 1960. aasta sügisel katseliselt inglise keele õpetamist. See oli organiseeritud lastevanemate soovil ja nende kulul. Ühe inglise keele õpperühma ülalpidamiskulud olid 1960. aasta revideerimisakti andmetel 143 rubla. (TLA f. R–191, n. 1, s. 120)

Moskvast tulnud ülesanne andis omamoodi garantii kooli eesmärgile inglise keele süvaõppega klasside loomisel. Õppealajuhataja Ellu Tarkna tegi 1961. aasta 11. novembri pedagoogilise nõukogu koosolekul põhjaliku ülevaate võõrkeelte õpetamisest 7. keskkoolis.  Ta oli külastanud õpetajate Leida Vahtra, Therese Kelderi, Virve  Ussisoo, Ingrid Sotteri ja Salme  Pendre tunde. Koolis töötasid võõrkeelte ringid õpetajate Leida Vahtra, Therese Kelderi ja Ellu Tarkna juhendamisel.

1961/1962. õppeaastal rakendati juba osaliselt inglise keele süvaõpet. Kuna eelmise õppeaasta tulemused olid väga head, siis püüti luua igati soodsad tingimused katseklasside töö edukaks jätkamiseks. Samal õppeaastal sisustati võõrkeelte kabinet.

Nii sai Tallinna 7. Keskkoolist inglise keele süvaõppega kool. Tolleaegne direktor Oskar Radik : „Kõik, mis meie töös inglise keele osas head on, võlgneme ennekõike Leida Vahtrale, kes seitse aastat tagasi hakkas programmi kohandama erikooli tingimustele vastavalt, just tema hakkas plaanipäraselt õppebaasi probleeme lahendama.“ 1962. aastal toimus Tartu Riiklikus Ülikoolis I vabariiklik võõrkeeleõpetajate konverents, kus L. Vahtra jagas 7. keskkooli kogemusi. Mitte ainult Tallinna 7. Keskkool, vaid kõik Eesti koolid, kus inglise keelt süvendatult õpetati, võlgnevad tänu õpetaja Vahtrale õpikute ja töövihikute eest. Leida Vahtra oli I-V klassi inglise keele õpikute ( Step 1-5 ) autor, koostöös Ingrid Sotteriga ( Step 1l oli kolmas kaasautor Ingrid Kuljus). Kogu õpetamise aluseks olid Leida Vahtra  koostatud metoodilised juhendid.

1962. a. sügisest alustati inglise keele õpetamist alates I klassist ja õpilasi võeti vastu konkursi alusel.

Katsed

1962/1963 õppeaastast loodi 7. Keskkoolis võõrkeelte õppealajuhataja ametikoht

Õppealajuhataja Leida Vahtra, inglise keele süvaõppe rajaja Tallinna 7. Keskkoolis, kirjutas 1965. aastal ilmunud kooli almanahhis „Trükitähed“ : Tallinna 7. Keskkooli nimele liitub täiendavalt „Tallinn Secondary School No7“ ja see tähendab kooli, kus mõningaid aineid õpitakse võõrkeeles. Sellist profiili hakati kujundama 1961. aasta sügisest ja esimesed õpilased, kes asusid inglise keelt õppima eriprogrammi alusel, on praegu jõudnud juba VI klassi. Aasta-aastalt on kasvanud nn eriklasside arv. Nüüd moodustavad nad 80%  klassikomplektide üldarvust. Käesoleval aastal on kaht ainet – geograafiat ja väliskirjandust – hakatud osaliselt õpetama inglise keeles. Selleks, et õppida mõnda ainet inglise keeles, tuleb tunda keele põhilist struktuuri ja omada küllaldast sõnavara oma mõtete väljendamiseks. Inglise keele leksikaalse rikkuse juures on see suur ja raske ülesanne. Eeldused selleks tööks on loodud meie kooli põhimäärusega, mis näeb ette klassi jagunemise inglise keele tunnis 3 rühmaks, iga rühmas 10–12 õpilast. Ka suurem nädalatundide arv (4–6) inglise keeles loob soodsad võimalused selle keele kiiremaks ja põhjalikumaks omandamiseks.

Võõrkeele süvendatud õppe algatajana oli koolil olnud suuri raskusi, kuid saavutatud head tulemused innustasid teisigi koole uuendusega kaasa minema. L. Vahtra poolt välja töötatud õppekava ja õpetamisel omandatud kogemusi anti edasi teistele koolidele. Mitte ainult Tallinna 7. Keskkool, vaid kõik Eesti koolid, kus inglise keelt süvendatult õpetama hakati, hakkasid kasutama õpetaja Vahtra kirjutatud  õpikuid ja töövihikuid. Leida Vahtra oli I-V klassi inglise keele õpikute ( Step 1-5 ) autor, koostöös Ingrid Sotteriga ( Step 1l oli kolmas kaasautor Ingrid Kuljus). Kogu õpetamise aluseks olid Leida Vahtra  koostatud metoodilised juhendid.

Tänu Leida Vahtra jõupingutustele asutati Eestis esmalt inglise keele ja hiljem teiste võõrkeelte süvaõppega koolid. Süvaõppega klassid olid juba 1967/1968. õppeaastal   Eesti 134 keskkoolist 52s, Tallinna 26st koolist seitsmeteistkümnes.  Neist kujunes intelligentsi taastootmise ülioluline baas. Elitaarse keskhariduse võimaldamine eriti suurte linnade noortele oli märk püüdest pöörata tähelepanu andekatele lastele.

1964. aastal jagas L. Vahtra seitsmenda keskkooli kogemusi Moskvas üleliidulisel võõrkeelte õppealajuhatajate nõupidamisel ja 1968. aastal osales NL eri paikadest pärit inglise keele õpetajate kursustel Swansea ülikoolis Walesis. Leida Vahtra  ei rõhutanud kunagi oma rolli kooliuuenduses, mis levis üle kogu NLi, vaid tõi esile kooli direktori O.Radiku ja tollase haridusministri Ferdinand Eiseni toetava tegevuse. Leida Vahtra oskas hoida kolleegide ja õpilaste meeleolu vaimselt rasketel nõukogude aastatel, teda meenutatakse ainult heade sõnadega.

Võõrkeele süvendatud õpetamise juures kerkis esile terav ruumipuudus, kuna õppetöö hakkas toimuma gruppides. Kuigi süvaõppega alustati lastevanemate üldisel toetusel, tekitas suurt vastuseisu ettepanek viia IX klasside õppetöö õhtupoolsesse vahetusse. Seda küsimust arutati 29. augustil 1961. aastal pedagoogilises nõukogus lastevanemate esindajate osavõtul 2 tundi. Lapsevanemad ei olnud koolipoolse ettepanekuga nõus. (TLA f. R–191, n. 1., s. 114)

Koolihoones Hariduse tänav 3 oli õppetöö läbiviimiseks 7 inglise keele kabinetti ja lingafoni kabinet. Inglise keelt õpetati rühmades (10–12 õpilast rühmas). Juba esimese klassi II poolaastal on 4 inglise keele tundi nädalas ja kümnendas klassis juba 10 tundi nädalas. Algklassides olid peamisteks metoodilisteks võteteks laulud, liikumismängud, tundides kasutati palju filme ja teisi näitvahendeid. Hiljem lisandusid heliplaadid, helilindid, slaidid.

1965/1966 õppeaastal alustati kahe õppeaine – geograafia (VI ja IX klassis)  ja väliskirjanduse õpetamist inglise keeles. Keskkooliklassides loeti ja õpiti nii inglise kui ka ameerika kirjandust originaalkeeles.  Geograafia õpetamise inglise keeles olid ette valmistanud õpetajad Anne Allpere ja Ene-Mall Veske.

Peagi lisandus võõrkeeles õpetatavaid aineid veelgi – IX klassis  inglise keele tõlkepraktika ja bibliograafia. Tõlkimise erikursuse programmi koostas Lia-Astrid Rajandi Tõlkepraktika tundide kaudu tehti algust inglisekeelsete ajalehtede kohustusliku lugemisega („The Morning Star“, “Moscow News“, „The Worker“ ). Inglise keele lõpueksamil pidi õpilane ühe ülesandena lugema ja suuliselt eesti keelde tõlkima umbes 30realise tundmatu teksti  (Rajandi, L. 1977. Tallinna 7. Keskkooli 9. klasside õpilaste välispoliitiline informeeritus ja selle allikad. EPAM K – 41415)

X klassis õpiti inglise keeles kodulugu ( Eesti ja Tallinna kultuurilugu, arhitektuur) ja sooritati giidipraktika õpetaja Kristi Tarandi  juhendamisel. Koduloo kursuse (country study) edukalt sooritanu sai vastava tunnistuse ja võis edaspidi töötada giidina. Paljud kasutasid giidioskusi kõrgkoolis õppimise ajal suviti töötades.

Kontroll õpitulemuste üle muutus regulaarseks–toimusid tasemetööd, mille järgi sai õpetamise taset kontrollida ja tõhustada koostööd paralleelrühmade keeleõpetajate vahel. (TLA f. R–191, n. 1, s. 131)  Tallinna 7. Keskkoolis sooritasid oma pedagoogilise praktika Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogia V kursuse tudengid.

Inglise keele õpetajaid toodi õppenõukogudes teistele õpetajatele eeskujuks, sest nad kasutasid mitmekesiseid töövõtteid – dialooge, multifilme, uudset kodulektüüri läbitöötamist, millele nimigi antud „Reading for Pleasure“. Juhtkonna külastatud inglise keele tunnid olid alati emotsionaalsed, tunnipinge oli suur. Inglise keele õpetamise fonoteek oli paisunud juba bibliografiseerimist vajavaks. Õpetajad panustasid oma tööoskusi ka meedias. Eesti Raadios toimusid regulaarsed inglisekeelsed saated, mille toimetajad olid õpetajad Kristi Tarand, Ingrid  Kuljus ja Mari-Ann Pihlak. Õpilased, kes saadetesse esinema pääsesid, valiti konkursi alusel.

Õppetöö kõrval toimusid igal aastal omaloomingukonkursid, viktoriinid, etlejate konkursid, kõnevõistlused, vaidlusõhtud, olümpiaadid jms inglise keeles. Suure entusiasmiga valmistuti igal aastal inglise keele pidudeks, kus kanti ette lühinäidendeid ja esinesid õpetaja S. Tiku juhendamisel töötavad lauluansamblid ja solistid.

Võõrkeelte päeval olid Tallinna 7. Keskkoolis külas õpilased teistest Tallinna keelekallakuga koolidest – 1., 21., 42., ja 44. keskkoolist. Tallinna 7. Keskkoolil olid tihedad sõprussidemed vene õppekeelega Tallinna 19. Keskkooliga ja Tallinna 26. Keskkooliga, kuid ka inglise keele erikoolidega Leningradist, Riiast, Vilniusest ja Kaunasest. Huvitegevuses olid inglise keelega seotud tegevused alati esikohal. Kui kuuekümnendatel tekkisid esimesed reaalsed väliskontaktid, oli inglise keele klubi alati see, kes aitas külalisi väärikalt vastu võtta. 1966. aastal kohtusid õpilased USA naiste delegatsiooniga ja Austraalia Kommunistliku Partei delegatsiooniga. Koolikülastus oli programmis sätitud tavaliselt kahe  vahetuse vahelisele ajale, et külaliste vastuvõtmine sujuks laitmatult. Mõnikord jäid oodatud külalised ka tulemata

Internatsionaalse kasvatustöö nõuet ei olnud inglise keele õpetamisel raske kasutada. Nii ehk naa oli inglise keel rahvusvahelise suhtlemise keel, sest vene keele kasutamine piirdus ikkagi NL ja sotsialismimaailmaga. Õpetaja Leida Vahtra sõnul täideti see nõue vastavate teemade käsitlemisel, näiteks Londoni teemale lisati Lenin Londonis, tõlkepraktika tundides kasutati ajalehte Moscow News. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 138)

Kuuekümnendatel aitas kool laste suvevaheaega sisustada. Kuna õpetajad töötasid suvel pioneerilaagrites kohustuslikus korras kasvatajatena, siis oli kaader omast käest ka mitmete nädalaste  koolilaagrite jaoks. Toimusid kevadsuvised puhkelaagrid Kurtnal, komsomoliaktiivi laagrid ja ka  inglise keele laagrid. 1975. aastal lõpetanud Tiiu Tammik meenutab laagrit Otepääl.

Spetsiaalselt koolidele mõeldud   tehnovahendid: grafoprojektor, kooliteleviisor, raadiosõlm, lingafonikabinet töötati välja alles 1970ndate alguses (Karmin, L.1986. Kabinetsüsteemile üleminek Eesti NSV-s. – Nõuk Õpetaja, 16. august) ja kabinetsüsteem võeti laialdaselt kasutusele 1970ndate teisel poolel. Üldise olukorra taustal oli 7. keskkool alati “ajast ees“. Tallinna 7. Keskkooli direktori Oskar Radiku käskkirjaga 27.10.1969 määrati kooli magnetofonide eest vastutavad isikud. Magnetofonid olid MAI 8 (2 tk.), MAI 59, Tembr, Dnepr 124, Kometa MG 201 (2 tk.), Jauza 5 (2 tk.), Romantik 268 (4tk.), Aidas 9 M (5 tk.) ja Reporter 3 (2 tk.). (Tallinna 7. Keskkool. Direktori käskkirjad. 1965-1969. Tallinna Inglise Kolledži arhiiv, n. 1-k, s. 189: 93, 94)

Inglise keele õppealajuhataja aastatel 1975-1990 Tõnu Seene inglise keele õpetamisest : inglise keele õpetamisel on tähtis osa enda väljendusoskusel, mälu mahu arendamisel, mõtlemisoskuse, loogika ja järelduste tegemise oskusel. Tähtis osa inglise keele tundides on töökuse ja järjekindluse arendamisel. Head praktikat annab giidi amet, lektorite grupp. Inglise keele päevad, kus külalised on kutsutud mitmetelt erialadelt ja kõik esitatu toimub inglise keeles. Keskkooliõpilaste hulgas on popp tõlke- ja kõnevõistlus. (TLA f. R–191, n. 1., s. 140)

1969/1970. õppeaastal loodi Tallinna 7. Keskkoolis lastevanemate kulul töötav saksa keele õppegrupp õpetaja Kersti Prii juhendamisel, kuid õppijate vähesuse tõttu samal õppeaastal ka likvideeriti. (Tallinna 7. Keskkool. Direktori käskkirjad. 1965-1969. Tallinna Inglise Kolledži arhiiv, n. 1-k, s. 189) Samal õppeaastal alustas 1. oktoobril koolis tööd ladina keele õpetaja Astrid Kurismaa. Kui kaua ladina keelt õpiti, kirjalikest allikatest ei selgu. Inglise keele pealetung surus linnades saksa keele õpetamise tahaplaanile, maakoolides saksa keele õpetamine jätkus.

Pioneeritöö

ENSV Pioneeriorganisatsiooni Nõukogu alluvuses töötasid Tallinna Pioneeride Palee, Vabariiklik Laste Turismi- Ekskursiooni Jaam ja Vabatahtlik Noorte Naturalistide Jaam. Nõukogu andis välja pioneerialast kirjandust ja koos ELKNÜ KK-ga ajalehte Säde ning ajakirja Pioneer.

1960. aastast hakkas ilmuma koolieelikutele ja algkooliealistele mõeldud ajakiri Täheke

Kuuekümnendatel astusid enamasti kõik lapsed pioneeriks. Üritused, mis 10aastastele huvi pakkusid, toimusid pioneeritöö nime all. Pioneeriks olemine muutus järjest loomulikumaks, palju muid võimalusi peale muusika- ja spordiringide ühiselt vaba aega veeta polnudki. Tavaliselt toimus see samamoodi nagu oktoobrilasteks astumine- kogu klass korraga. Komsomoli reeglina karjakaupa ei mindud, määravaks said tulevikuga seotud plaanid.

Statistika järgi oli koolis pioneeride arv 1968/1969. õppeaastal 288, 1969/1970. õa 306 ja 1970/1971. õppeaastal 298, 1971/1972. õppeaastal 316. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 138). Oktoobrilaste arv koolis on statistilises aruandes ainult 1969/70. õa kohta- 178. (TLA f. R–191, n. 1, s. 141)

Tallinna 7. Keskkooli 9st rühmast koosnev pioneerimalev oli P. Morozovi nimeline ja selles oli 283 pioneeri. Tavaliselt moodustas üks klass ühe rühma. Pioneerimaleva tegevuses loeti miinuseks meelelahutuslike ürituste korraldamine. Mis oli funktsionääride jaoks ja paberites negatiivne, ei olnud seda laste jaoks. Pioneerjuhi osavusest laveerida kohustusliku ja lastele meelepärase vahel sõltus palju. „Jõudu mööda“ täideti plaanilisi ülesandeid koolitada pioneeriinstruktoreid. Signalisti eriala omandas 7, jutupauniku eriala 7, matkaeriala 4 ja loodussõbra eriala 9 pioneeri. Seoses erinevate nõukogulike tähtpäevadega oli kombeks tavapärased tegevused nende auks pühitseda. Nii pühendati näiteks 1970. aastal pioneeriinstruktoriks õppimine Lenini 100ndale sünniaastapäevale ja pioneeride toast sai Lenini tuba.  Tähtsad olid ja on ka praegu laste jaoks kohtumised huvitavate inimestega, nendegi seas oli vältimatu osa   revolutsiooni- ja parteitegelastel. ÜLKNÜ 50. aastapäeva pidustuste raames toimusid kohtumised Olga Lauristiniga ja armee aastapäeval reservkapten Kasega.

Pioneeritöö hoogustamiseks välja mõeldud marsi Alati valmis raames võetud kohustuste seas pöörati suurt tähelepanu muusikalisele küljele – maleval olgu kaks-kolm ja igal rühmal oma ühislaul. Seegi valik näitas püüdu otseset „punasest“ tegevusest midagi sobivat leida.  Pioneeriüritused küll toimusid, kuid ilma rivisammu, lippude ja raporteerimisteta ehk „pioneerlike rituaalideta“. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 138) Pioneeriatribuutika korrastamise vajadust märgiti ära alati, kui pioneeritöö teema esile kerkis. Kõik puudujäägid sai kirjutada sageli vahetuvate pioneerijuhtide arvele.

Alati valmis marsi marsruudi „Teadmiste maailm“ tegelik sisu oli ekskursioonid ja kohtumised ja traditsiooniline vanemate päev, mis oli meelelahutuslik mängude ja tantsude õhtu. Huvitavate ürituste seas nimetati põlvkondade vahetuse päeva ja orienteerumismängu. Seinalehtki oli väga hea vaatamata sellele, et tegemist keegi ametlikult ei juhendanud. Muuseas mainiti ühes kontrollkäigu aruandes, et kogu kooli näitlik agitatsioon tuleks eksperdi pilguga üle vaadata. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 141) Arvatavasti polnud see „ideoloogiliselt kõrgel tasemel“.

Komsomol

1968/1969 õppeaastal oli komnoori 142 ja kogu organisatsiooni dokumentatsioon korras. Õnnestunud ürituste seas nimetati aruandes laagrit Kloogal, miitingut J. Kreuksi haual, vastlapäeva Mitšurini-nimelises kolhoosis, huvitavate kohtumiste klubi kohtumisi Peeter Toomaga, Piia ja Aare Orbiga, Boris Lehtlaanega. Muidugi toimusid kohtumised vanade revolutsionääride nagu Alma Vaarmani, Olga Lauristini, Erich Tarkpeaga. Toimusid ekskursioonid revolutsioonilistesse „pühapaikadesse“ – Uku, Tupsi ja Võisilma taludesse ning Keila lahingupaika.

Komnoorte arv 1969/1970 õppeaastal 137, 1970/1971 õppeaastal 145, 1971/1972 õppeaastal 152. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 138). Soovitatav komnoorte arv klassis, millega võis rahule jääda, oli umbes 2/3 õpilastest.

ÜLKNÜ 50. aastapäeva tähistamine oli liiga meelelahutuslik, seinaleht ei täitnud oma ülesandeid kitsaskohtade esiletoomisel.

Kõige suuremad ootused olid nõukogude võimu poolt seotud V. Lenini 100. sünniaastapäevaga 1970. aastal. Sellega seoses kohustus kogu pedagoogiline kollektiiv läbi töötama Lenini kasvatusalased tööd. Soovitusnimestikus on nimetatud teoste vastavate köidete leheküljed, kusjuures kõigile on kohustuslik 1963. aastal ilmunud kogumik „Kommunistlikust moraalist“. Igale vanuseastmele on loetelu soovitatavast kirjandusest – mida lugeda, mida tutvustada. Riiklikult ette antud plaani järgi tuli juubeliaastal esimene õppetund pühendada Leninile.  Õppeaasta jooksul tuli läbi viia järgmisi temaatilisi üritusi – Lenin luules ja muusikas, Luuletajad Leninist, Mida ma jutustaksin Leninile, Lenini kuju kirjanduses, Lenin – inimene , seltsimees ja sõber, õhtu Lenini lemmikteostega.

Omapärane lisandus oli pidulikus kavas ülesanne lõpetada kooli ajaloo uurimine V. Lenini sünniaastapäevaks. (TLA f. R- 191, n. 1, s. 137).  Olukorras, kus sellega tegelikult keegi polnud alustanudki.

Komsomoliorganisatsioon oli leidnud hea väljundi rahvaste sõpruse festivali näol, mis suutis huvi tekitada. Kohtuti teiste koolide noortega. Näiteks Lenini-aasta rahvaste sõpruse festivali külalised olid Tallinna 44., 4. 39. keskkoolist, Tartu 2. Keskkoolist, Nõo keskkoolist, Kiviõli keskkoolist, aga ka Tbilisi 47. keskkoolist ja Kiievi 191. Keskkoolist.   Saavutused erinevatel konkurssidel olid märkimisväärsed. 1969/1970 õppeaastal saavutati kõnevõistlusel rajoonis II koht, V. Lenini eluloo viktoriinil III  koht, Nõukogude armee ajaloo viktoriinil I koht, rajooni kokkutulekul sai koondrühm I koha, Keskrajooni vabariiklikul kokkutulekul saadi 7 diplomit. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 141)

Komsomoli algatus oli Tallinna abiturientide õhtu 1970. aastal. Aastaaruandes nimetati seda parimaks puhkeõhtuks üle aja. Oodati, et sellest võetakse eeskuju. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 141)

1973. aastal saavutas kooli komsomoliorganisatsioon vabariigis III koha,  mis oli suur saavutus.

Töökasvatus ja tootmisõpetus

Seoses tootmisõpetuse sissetoomisega keskkooli (teoreetiline ja praktiline väljaõpe mingil kutsealal koos tööga tootmisettevõttes) 1960. alguses, pikenes NL üldharidussüsteem 11aastaseks, kuid juba 1964/1965 asendati tootmisõpetus  polütehnilise tööõpetusega, mis tähendas 10aastase keskkooli taastamist. ENSV ettepanek 11 aastat vältava keskkooli heaks  põhjustas tuliseid vaidlusi. Moskva ei  tahtnud erinevust lubada. Luba saadi siiski 05. 08.1965 NLKP KK ja NSVL MN määrusega õppeaja kohta Eesti, Läti ja Leedu üldhariduskoolides.

Tootmisõpetust IX–XI kl (1959/1960–1963/1964) 10–12 nädalatundi. Seoses sellega oli Tallinna 7. Keskkoolis ajavahemikul 1962–1965 kolmas õppealajuhataja, kelle ülesanne oli tööõpetuse, tootmise aluste ja tootmisõpetuse tunniplaani koostamine, kaadri komplekteerimine ja õppeprotsessi süstemaatiline kontroll, kooli tööõpetuse meistri juhendamine, moto-, keemia-, foto- ja raadioringide juhendamine. Lisaks eelnevale oli sellel ametikohal töötanud Leonhard Kukatsi ülesanne sideme pidamine tootmisbaasidega. 7. Keskkooli tootmisbaasid olid Tallinna taksopark, Tallinna Botaanikaaed, Kunstitoodete Kombinaat ja Tekstiilgalanteriitehas. Tootmisõpetusele üleminek toimus 1962/1963 õppeaastal, mis tähendas korralise õppetöö lõppemise järel 2nädalast õppepraktikat. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 122 a) Õppealajuhataja Kukats vastutas kogu sellealase õppetöö eest V–XI klassini. Koolis hakati välja ehitama metallitöökoda, tähtaeg 01.03.1962.

Tootmisõpetus tähendas autoasjandust, pitside ja paelte kudumist, iluaiandust. Nende erialade kõrval õpetati lühemat aega  süvendatult ka žurnalistikat. 1965. aasta lõpetanute kvalifikatsioon koolist oli poistel autoremondilukksepp (I või II kategooria) ja tüdrukutel oskustööline iluaianduse alal.

1960. aasta suvel töötas "Sotsialistliku tee“ kolhoosis kolm vahetust õpilasi. Vahetus kestis kaks nädalat ja kokku oli rühmas 25–30 õpilast. Õppeperioodi ajal töötati Kloostrimetsa katsebaasis, Taarakombinaadis (oli kooli šeffettevõte, Lauluväljakul ja Lastestaadionil. (TLA f. R – 2, n. 3, s. 213)

7. keskkool sai 1962/1963 aastal vanapaberi- ja vanametalli kogumises Tallinna linnas III koha. Ühiskondliku töö korras koristati kevadel Rocca al Mare pioneerilaagri territoorium. Teave selle kohta, kuidas õnnestus täita kohustus hoida suvel korras Suvorovi puiestee haljasala, puudub.

Kuna vastav pedagoogiline kaader puudus, samuti õppebaas, siis mindi seda teed, et valmistati noored ette mingil kutsealal. See oli keskkooli lõpetamise kohustuslik tingimus, kuid loobuti kohustuslikust kvalifikatsioonieksamist

Ühiskondlikult kasulik töö ehk ÜKT tähendas nn iseteenindust koolimajas: õpilasi rakendati tööle klassiruumide, töökodade koristamisel, kooli maavalduse ja lillepeenarde hoolitsemisel loobuti kohustuslikust kvalifikatsioonieksamist. Arvestust peeti alates 1964./1965. õppeaastast  väljaspool õppetööd (perioodil 1960–1964 õppeplaanis ette nähtud tundide arvel) toimunud töö üle. Võõrkeelte kabinet seati sisse õpilaste abiga ühiskondliku töö korras. Selleks, et koolis tagada pidev ruumide korrashoid, oli loodud nn sanitaarvoliniku ühiskondlik amet. Volinikud olid organiseeritud sanitaarpostidesse, mis omavahel võistlesid. (TLA f. R- 191, n. 1, s. 120)

Kutsesuunitluses hakati seitsmekümnendate alguses tähelepanu pöörama vahepealses tootvale tööle orienteerumise kampaanias unustusse jäänud teenindussfääri elukutsetele. Eriti nendele, mis on seotud võõrkeelega. Võõrkeele alla mõeldakse muidugi inglise keelt ja elukutseid nagu näiteks kirjastaja toimetuses, tõlk jms.

1969/1970 õppeaastal toimus suvine töö kolmes vahetuses Saue sovhoosis. Toimus turbamulla ja kivide vedu, jõusööda mahalaadimine, triiphoone ümbruse korrastamine, laudapõranda asfalteerimine (!), kartulipanek ja kapsaistutamine. Ööbiti klubihoones, mis tähendas ürituste ajaks oma koli kokkukorjamist. Toitu valmistati ise. Koolipoolsed töölaagrid lõpetas EÕMi rajamine.(TLA f. R – 191, n. 1, s. 140)

Distsipliin

Riietus. 1964. aastal anti ENSV HM kolleegiumi otsusega välja uus koolivormi kandmise määrustik, mille alusel muutus koolivormi kandmine kohustuslikuks nii õppetöö ajal kui ka kooli- ja klassivälistel üritustel. See pärast tuli välja töötada koolivormi pidulik variant. Senise vormiriietuse materjal oli vähese vastupidavusega, sünge tumesinise värvitooniga. Asjaga tegeles seekord Tallinna Moemaja. 1967/1968 õ-a kehtestati uus, millele üleminek algas 1. septembril 1967. aastal.

Sisekorraeeskirjadesse tulid tänasest koolikorrast tuttavad turvalisuse nõuded, näiteks koolipäeva jooksul koolist lahkumine toimus direktori /õppealajuhataja kirjalikul loal, mis fikseeriti õpilaspäevikus. Hilinenud õpilaste suhtes oldi oluliselt karmimad, neid lubati klassi minna ainult direktori või õppealajuhataja loal.

Palju tihedamaks pidi muutuma kooli ja kodu koostöö, mis tähendas klassijuhatajate kohustuslikke kodukülastusi, võitlust laste järelevalvetusega. 1960ndatel sagenesid õpilaste personaalküsimuste arutelud õppenõukogudes. Võrreldes viiekümnendatega oli palju alaealiste  veinijoomise ja suitsetamisega seostud korrarikkumisi. Neli V-VII klassi poissi mängisid mais 1969 kooli hoovil raha peale „sussi“. Nad said direktori käskkirjaga noomituse. Käskkirja kaudu  juhtis direktor õpilaste tähelepanu sellele, et igasuguste mängude mängimine raha peale on rangelt keelatud. (Tallinna 7. Keskkool. Direktori käskkirjad. 1965-1969. Tallinna Inglise Kolledži arhiiv, n. 1 - k, s. 189: 79) Õpetajatel oli ülesanne kontrollida õpilaste käitumist ka kooliteel ja väljaspool kooli.

Puudused keemiaõpetaja O. Tootsmanni töös, millega viie aasta jooksul pidevalt erinevatel tasanditel tegeleti, viisid korralageduseni küpsuseksamil, mida kajastas eksamit kontrollinud Keskrajooni Haridusosakonna koolide inspektor järgmiselt: Eksamikomisjoni esimees ei suutnud keemia eksamil distsipliini tagada … ta jutles ja naeris koos õpilastega, aidates ise kaasa eksamidistsipliini laostamisele. Teised õpilased seisid eksamiruumi akende taga ja püüdsid ette öelda. Õpilased hakkasid haiget teesklema, nutsid, püüdsid ära joosta … assistendil paluti tuua palderjani, suhkrut ja nuuskpiiritust, mida komisjoni esimees õpilastele pakkuma hakkas. Eksamikorra rikkumises oli süüdi kooli direktor, kes teisel kontrollitud eksamipäeval 12. juunil 1961.a. ajavahemikus 9.30–18.15 eksami juures ei viibinud, vaid käis juuksuris. (TLA f. R – 2, n. 3, s. 213)

Kooli peeti vastutavaks  õpilase käitumise eest veel  pärast küpsustunnistuse väljaandmist. 1963. aasta 10. septembril arutati pedagoogilises nõukogus kolme noormehe ebaväärikat käitumist, arutelus osales EKP Tallinna Linnakomitee propaganda osakonna juhataja. Kaaluti isegi võimalust küpsustunnistuse väljaandmine käitumise tõttu tühistada. 7. Keskkoolile oli juhtum raske õppetund. Millised olid sellest tehtud järeldused? Tugevdada koolipoolset kontrolli ja tihendada sidet lapsevanemate töökohtadega. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 114)

Karistusvahendina esitati taotlusi treeningute või ka võistluskeeldu rakendamiseks õpilaste suhtes, kes õppetöö lohakile jätsid.

Alates 1967. aastast saadeti õppetöös maha jäävate õpilaste kodudesse vanemate teavitamiseks hinnetelehed, mis tuli allkirjastatult kooli tagastada. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 131)  Ainult õpilaspäevikutele ei saanud loota.

Pedagoogilise nõukogu protokollide põhjal võib kindlalt väita, et 7. Keskkoolis tegeldi käitumisreegleid rikkunud õpilaste probleemidega pidevalt ja  mitte ainult nendega, mis ületasid linnarahva jaoks uudiskünnise. Lastevanemate komitee tegeles pidevalt mahajääjate ja korrarikkujate ning nende vanemate probleemidega. Enamasti annavad need kohtumised soovitud tulemuse. Kuigi käitumisprobleemidega laste arv oli võrreldes viiekümnendatega oluliselt tõusnud, tegeleti iga õpilase probleemidega põhjalikult. Mitterahuldava käitumise juhtumeid oli erandkorras juba III klassis, enamasti siiski põhikoolis, harvem keskkoolis. Põhikoolist saadeti  õpilased, kes kooli korrale alluda ei tahtnud, oma mikrorajooni kooli. Näide 1969. aastal õppenõukogus arutatud noormehe  „vägitegudest“ – ebakainelt koolipidudel akna kaudu sissetungimised, loomade julm kohtlemine, kaasõpilase ränk solvamine. Lapsevanema seletus käitumisele oli rännukihu rahuldamise vajadus.

Keskkooliõpilased, kes õppida ei soovinud,  suunati enamasti tööle ja haridusteed jätkama töölisnoorte keskkooli. 1967. a kevadel arutati terve rea abiturientide käitumist, kelle eksimuste seas nimetati klassi seintele „ilmunud“ ebasobivaid loosungeid ja komsomolidistsipliini rikkumist, kuid ka lihtsalt süstemaatilist puudumist laulmise tundidest. Direktor Oskar Radik meenutas asja arutamisel, et alandatud käitumishinde puhul saab kooli lõpetada alles järgmisel õppeaastal eksternina kaugõppekeskkooli juures. Kõik õpilased lõpetasid keskkooli oma koolis. Lastevanemate tungiv soov oli alati see, et laps jätkaks õpinguid ja lõpetaks just 7. Keskkooli, kuid vanemate ootused lastele alati ei täitunud. Kuna koolis õppis palju ühiskonnas tuntud ja tunnustatud inimeste  lapsi, hoiti sellel eriliselt „silma peal“.

See pööre, mis demokraatlikus maailmas toimus kasvatusteaduses kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel, jõudis nõukogude pedagoogikasse hiljem. Psühholoogia abiga hakati  noorukite uut laadi käitumishäiretele lahendusi otsima.

Huvitegevus

Koolis töötasid kirjandusring (Silvia Tammesalu, Vilma Klei ) muusikaring (Evi Randma), Punase Risti algorganisatsioon (Lia Palm), ALMAVÜ ring (Nikolai Pekri), tehnikaring (Elvi Rebane), käsitöö ringid (Maimu Maiste ja Heljo Mäeks) , kunstiring (Senta Kivistik), vene keele, võõrkeelte, kehakultuuri ja näiteringid. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 116 a) Enamik ringe andis välja oma seinalehte. Kokku oli koolis 6 seinalehte, lisaks komsomoli- ja pioneeriorganisatsiooni ja fotoleht. 1962. aastal loodi Rahvaste Sõpruse Klubi.

1968/1969 õppeaasta aruandes tõsteti esile kirjandusringi (Naima Simson), raamatusõprade ringi (Milvi Sersant), keemiaringi (Aili Saukas), rahvatantsuringi (Helgi Eller, ? Põldma, Helgi Hannust), muusikaringi (Tiia-Ester Loitme) ja inglise keele klubi (Lia Rajandi). ( TLA f. R – 191, n. 1, s. 136)

Klassivälise töö  raames kohtuti väljapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste. 1963/1964 õppeaastal toimusid kohtumised kunstnik Evald Okasega (lapsevanem), helilooja Eino Tambergiga, laulja Georg Otsaga (lapsevanem) kirjanik Robert Vaidloga , ENSV MN aseesimehe Arnold Greeniga (lapsevanem), sportlaste Väravase ja Kreega nende Aafrika võistlusreiside teemal ning vana revolutsionääri sm. Kimmiga. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 127 a)

Ringitöö edukus sõltus enamasti juhendava õpetaja entusiasmist, huvitavate inimestega kohtumiste korraldamise tegid lihtsamaks ühiskonnaelus väljapaistvad isikud lapsevanematena.

Peale õpetaja L. Väinmaa lahkumist tekkinud madalseisust koorilaulus saadi üle tänu Tiia-Ester Loitme aktiivsele tööle, kuuekümnendate lõpus olid Tallinna 7. Keskkooli koorid Tallinna linna Keskrajooni koolikooride ülevaatusel esikohtadel. T. Loitme kõrval juhatasid koore Juta Ott ja Selma Vaitmaa. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 134) 1970. aastal toimus muusikaklassiõpilaste kontsert ja kogu kooli isetegevuslaste kontsert „Estonia“ kontserdisaalis. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 139).

Jätkus traditsioon, et  iga õppeaasta teisel poolaastal  toimus kooli kunstilise isetegevuse ja omaloomingu olümpiaad. 1968/1969 õppeaastal toimuvad esimest korda tantsukursused. Kuigi aruannetes nenditi, et klassivälises töös kindel süsteem puudus, oli see ometi kuuekümnendatel väga elav.

Koolipidudel käisid ka teiste koolide õpilased. Aastatel 1961–1962 sai kool haridusametilt 50kopikalisi peopääsmeid kokku 1000 tükki. Need peopiletid, mida ei realiseeritud, tuli finantsperioodi lõpus hävitada. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 127 a) Koolipidudel tuli tantsuorkestreid väljast sisse osta, mis oli kallis. Seetõttu seati eesmärgiks kooli oma orkester. Koolipidude korraldamisega teenisid korraldajad  raha kevadise ekskursiooni jaoks.

Huvitegevuse paremaks korraldamiseks rakendati 1966/1967 õppeaastal tööle kooli- ja klassivälise töö organisaator (TLA f. R – 191, n. 1, s. 131). Kevadise koolivaheaja eel korraldati õpilaskonverents ja Oskar Radiku ettepanekul   hakati kevadel korraldama kooli aupäeva taolist päeva, mil toimus kontsert, näitus ja oli nn. lahtiste uste päev. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 131)

Vilistlaspäeva peeti veebruaris nagu varemgi, kuid  1968. aasta 29. aprilli õppenõukogus leiti, et edaspidi võiks vilistlaspäeva läbi viia mitte igal aastal, vaid pikema ajavahemiku järel. Samas rõhutati koostöö tähtsust vilistlastega. Juhtuski nii, et vilistlaste kokkutulek 1980. aastal toimus novembrikuus, sest kooli 40. aastapäeva otsustati tähistada seoses ELKNÜ 60. aastapäevaga. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 140)

Kuuekümnendate lõpus muutus tänu õpetaja Linda Viitakile aktiivseks Punase Risti organisatsiooni kuuluvate sanitaarsalkade tegevus, oldi mitmetel võistlustel edukad. Seevastu ALMAVÜ tegevus oli „poiste puudusel kehv“. Liikluskasvatus oli koolis sedavõrd edukas, et kooli võistkond võitis 1969/1970 õppeaastal liiklusviktoriini ja sai preemiareisi Leningradi. Reisil toiminud õpilaste korrarikkumised tulid sellest, et autoinspektsiooni esindajad jätsid lapsed järelvalveta. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 138)

Ringitööle hinnangu andmisel saadi üle nende liikmete arvu tagaajamisest. Nenditi, et piisab ainealastest entusiastidest ja töö toimugu rohkem õpilaste omal algatusel kui õpetajate eestvedamisel. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 138) Ringide eestvõttel hakkasid toimuma ainealased propagandapäevad.

1969/1970 õppeaastal saavutati rajooni isetegevuse ülevaatusel 16 auhinnalist kohta, neist 8 esikohad: san-salkade võistlusel saavutati Tallinna linnas III koht, san-postide võistluses I ja IV koht, tuletõrjesalkade võistluses II koht ja tuletõrjealaste joonistuste võistlusel I, II ja III koht. Liiklusinspektorite võistlustel saavutati Tallinna linnas kõik esikohad II, V, VI ja VII klasside arvestuses. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 141)

1969/1970 õppeaastal tegutsenud ringid olid peale kuue aineringi 4 rahvatantsuringi, akordionistide ansambel, kitarristide ansambel, fotoring, kinoring, motoring, kunstiklass, muusikaklass, tuletõrje ja Punase Risti organisatsioon. Eraldi  nimetati allikates esimest korda tantsukursuseid.

Koolihoone Tallinnas, Hariduse tänav 3

Kogu 1960. aastate II pool oli pidev teema juurdeehituse planeerimine. Juurdeehituskava arhitekt oli Evi Otsa (1967). (Tallinna SAPA arhiiv, nr. 1236 1) 1970. aasta seisuga räägiti ehituse jaoks olemasolevast 60 000 rublast, vajadusest saada ehitusluba, lammutada kuurid ja hankida 0 tsükli ehitamiseks täiendav müürseppade brigaad.  Lapsevanem Teisi Matve ülesandeks sai leida sisearhitekt, kes töötaks välja sisekujunduse, mis vana ja uue maja kenasti kokku sobitaks. 1972. aasta 10. veebruari lastevanemate komitee koosolekul nenditi, et ehitustööde organiseerimise plaan on valmis. Raskusi võis tekitada vaid ehitusmaterjalide juurdevedu ja tornkraanale sobiva asukoha leidmine. Paraku tuli seitse aastat hiljem tegeleda endiselt kuurikatuste remondiga. (  TLA f. R – 191, n. 1, s. 140 )

ENSV Kommunaalmajanduse Ministeeriumi projekteerimisinstituudi Kommunaalprojekt koostas vastavalt Tallinna 7. Keskkooli direktori O. Radiku avaldusele 3. jaanuarist 1969.a. Hariduse tänav 3 asuva koolihoone kapitaalremondi tehnilise tööprojekti. Projekti peainsener oli R. Noormägi, I köite arhitektuurilis-ehituslikust osast ( 1973 ) loeme: Välisfassaadi osas muudatusi ette näha ei ole. Plaanilahendus põhikorrustel jääb olemasolevaks välja arvatud järgmised sõlmed :

  1. Olemasolev hoone keskne lahtine trepikoda ehitatakse kinniseks II ja III korruse ulatuses
  2. Soklikorrusel likvideeritakse lasketiir ja puitvaheseintega panipaigad ning ehitatakse laoruumid
  3. I korrusele ehitatakse uued riidehoiuboksid
  4. II korrusel likvideeritakse olemasolev pimik ning samale kohale planeeritakse kantselei ruum, samas majatiivas olev elukorter likvideeritakse ning kasutatakse õppevahendite elupaigana
  5. III korruse köögibloki osa planeeritakse ümber
  6. IV korrusel on ümber planeeritud võimla riietus- ja duširuumide osa

Seoses pealeehitusega on lauluklass eraldatud koridorist vaheseintega. Kõik uued vaheseinad laotakse kärgtellistest ja krohvitakse. I, II ja III korruse rekreatsioonide koridori poole avanevad nišid müüritakse kinni ning avatakse klassiruumide poole. Kõikidesse klassiruumidesse ehitatakse uued laudpõrandad ning kaetakse linoleumiga.

Kõikidele korrustele pidi lisanduma 2 keeltekabinetti ja 3 abiruumi. I korrusele lisandus 2 ringide ruumi, II korrusele klassiruum ja tütarlaste WC,  III korrusele keemiaklass ja poiste WC, IV korrusele bioloogiaklass ja arstikabinet. ( ERA, f. T – 2, n. 4 – 1, s. 911 )

Reaalsuseks sai IV korruse osaline pealeehitus, mis toimus  1973. aastal. (TLA f. R – 191, n. 1, s. 170 ) Juurdeehitus valmis 1975. aastaks ja oli osa teostamata jäänud juurdeehituse kavast. Täpselt kümme aastat hiljem , 1982. aastal , algas kooli juurdeehituse planeerimine uuesti. Sedakorda „unistati“ võimla  juurdeehitamisest. (  TLA f. R – 191, n. 1, s. 140 )

Sümboolika

Sümboolikana kasutati koolihoone siluetti ja märgina stiliseeritud kombinatsiooni kooli „järjekorranumbrist“ seitse. Rinnas kantava lõpumärgi kavandite konkursilt valiti välja lapsevanem Tõiv Joandi oma, mis oli lõpumärgina kasutusel aastast 1964 kuni 1996, kooli nimemuutuseni.

Paljud klassid tegid ühiselt ka lõpusõrmused, mis olid kavandatud lõpetajate endi poolt.

XXI lennu (1964) a klassi sõrmuse kavandi autor oli Reet-Tulvi Padrik.

Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimine
Tööriistad