1940-62

Allikas: TIKi ajalugu

Tallinna 7. Keskkool 1940-1962

Nõukogude okupatsioonivõimude poolt asendati keskharidust andnud progümnaasium, reaalkool ja gümnaasium ühtse keskkooliga. Ühtne koolivõrk lõi koolitüüpidena algkooli (I–IV klass), mittetäielik keskkooli (I –VII klass ) ja keskkooli (I–X klass), kuid esialgu säilis erijooni. Algkool jäi Eestis esialgu 6klassiliseks. Keskkool muudeti 5aastaseks ja sellesse kuulusid VII–XII klass. Keskkooli sai õppima asuda pärast 6klassilise algkooli lõpetamist. Paljudes 6klassilistes algkoolides avati ka VII klass. Õppeaastal 1940/1941 oli Tallinna 7. Keskkoolis üle 30 õpetaja. Nende hulgas oli 12 Westholmi Eragümnaasiumist ja 13 Prantsuse Lütseumist. Esialgu vajati aega vajalikul hulgal nõukogude võimule ustavate õpetajate leidmiseks. 1. augustil 1940 olid vabastatud endiste erakoolide usuõpetuse õpetajad Julius Juhkental ja Artur Soomre. 19. augustil olid „lahti registreeritud“ omal soovil Eugen Holtfreter, Vaido Radamus, Selma Tauli ja Teodor Vettik; tundide puudusel Konstantin Pedusaar, Ardo Tarem, Vanda Zelinsky ja Eduard Ole; üleviimise puhul Mika Rajuri. (ERA f. R-14, n. 1, s. 162) Õpetajatel tuli kohaneda uute nõuetega ja hoida õpilasi eemal käitumisest, mis ei vastanud okupatsioonivõimude ideoloogiale. Klassikomplekte oli 14 ja õpilasi 1940/1941 II poolaastal 455 (aprilli seisuga 435).


Õpetajad 1940/1941 õppeaastal

Õpetaja Õppeaine Töötas varem
Aleksejev, Lydia vene keel WG
Allpere, Erika ajalugu PL
Arak, Viktor matemaatika, füüsika WG
Araste, Anni käsitöö PL
Etverk, Elmar matemaatika, astronoomia WG
Hinnov, Paul ajalugu, majandus ja kodanikuteadus WG
Johanson, Florentine matemaatika PL
Kalmus, Arnold kunstiõpetus, joonestamine WG
Kann, Kallista prantsuse, saksa, vene keel PL
Kerem, Osvald ajalugu WG
Kimmel, Andres ajalugu, ladina keel, loogika WG
Kütt, Johannes kehaline kasvatus PL
Lannus, Paul keemia, loodusteadus WG
Lepik, Hugo joonestamine
Mitt, Emma vene keel
Nurm, Ernst eesti keel, vene keel, maateadus PL
Ordlik, Veera maateadus PL
Parlo, Olev eesti keel, vene keel, maateadus WG
Pärl, Sergei sõjaline õpetus
Päss, Viktor füüsika PL
Radamus, Vaido muusikaõpetus PL
Raidma, Harjo Sõjaline õpetus
Raudsepp, Lydia inglise ja saksa keel PL
Rummo, Alviine kodundus PL
Rebane, Otto sõjaline õpetus
Rüütna, Veera kehaline kasvatus PL
Saimre, Boris matemaatika
Seidmann, Elviine bioloogia, maateadus
Serebrjakova, Lydia inglise ja vene keel WG
Sirk, Henn eesti keel WG
Susi, Ella konstitutsiooniõpetus
Särgava, Ernst eesti keel
Tamverk, Johan muusikaõpetus
Tols, Linda kodundus
Treffner, Konstantin matemaatika WG
Viires, Paul-Otto eesti keel PL

(TLA f. 320, n. 1, s. 43) Õppeaastal 1940/1941 oli Tallinna 7. Keskkoolis I poolaastal direktor Westholmi gümnaasiumi viimane direktor Elmar Etverk, kooli inspektor Prantsuse Lütseumi endine inspektriss Erika Allpere. Endiste erakoolide õpilased võisid vormiriietust edasi kanda tingimusel, et sellelt olid eraldusmärgid nagu näiteks mütsimärk, kõrvaldatud.

II poolaastal sai direktoriks Prantsuse Lütseumi endine muusikaõpetaja Vaido Radamus.

I. Tark (Tark, I. 2001. Kooli kaotamine – Tallinna Prantsuse Lütseum 1921– 2001.Tallinn ) kirjeldab direktori vahetuse tagamaid järgmiselt: Teise veerandi lõpus direktor vahetus. Selle põhjustas intsident Heino Mattoga. Heino Mällo (TLA f.644, n. 1, s. 4) oli toonud 24. veebruaril kooli ja paigutanud klassi seinale enda joonistatud K. Pätsi ja J. Laidoneri pildid. Õpilane pidi koolist poliitilistel põhjustel lahkuma. (TLA f.644, n. 1, s. 4).

EK(b)P Keskkomitee spetsiaalselt moodustatud komisjon käis 24. veebruaril mööda Tallinna koole ja otsis „riigivaenulikke“ nähtusi. Nemad soovitasidki direktori seetõttu välja vahetada. Uueks direktoriks sai 20. märtsist endine Prantsuse Lütseumi muusikaõpetaja Vaido Radamus. Elmar Etverk määrati aga õpetaja ajutiseke kohusetäitjaks. (Tark 2001:75)

Keskkoolile anti üle Prantsuse Lütseumi koolihoone Tallinnas Hariduse 3 ning valdav osa Prantsuse Lütseumi ja Westholmi gümnaasiumi vallasvarast. Koolihoone ehitamise Prantsuse Lütseumile organiseeris õpetajatest ja lapsevanematest koosnev komisjon. Uus koolihoone pidi olema kesklinnas, kuid sobiv krunt Tõnismäel, Roosikrantsi ja Vaestepatuste tänava vahel (Vaestepatuste tänav nimetati Hariduse tänavaks ümber 1936. aastal, kui lütseumi ja Kodumajanduse Instituuti ehitati) kuulus hollandi päritolu kaupmees van Jungile. Van Jung, kes elas samas väikeses arhitekt O. Siinmaa projekteeritud funktsionalistlikus villas, oli nõus koolile osa krunti maha müüma. Selles kohas, kuhu lütseumihoone ehitati, oli suurejooneline iluaed. Krundi suurus oli 3637 m2 ja hind 60 000 krooni. Projektide konkursi töödest kõige praktilisem oli tollase Tallinna peaarhitekti Herbert Johansoni projekt. H. Johansoni projekteeritud olid koolimajad Lasnamäel ja Pelgulinnas ning Kodumajanduse Instituudi õppehoone Hariduse tänavas. Raha ehitamiseks oli 200 000 krooni. Prantsuse valitsus ja Eesti valitsus kumbki andsid 100 000 krooni. Ehitustöödega alustati 2. novembril 1936, pidulik nurgakivipanek oli 11. novembril 1936. Nurgakivisse, mis on paraaduksest paremal vundamendi sees, asetati vasksilinder, milles olid: kõikide õpilaste nimekiri, kõikide õpetajate nimekiri, käibel olevad mündid, 11. novembri ajalehed ja akt koolihoone ehitamise kohta, mis lõppes sõnadega … paistku siit valgus eesti rahva hulka. Koolimaja valmis 20. septembriks 1937, esialgne tähtaeg oli sama kuupäev kuu aega varem. Ehitusperioodi jooksul peeti 214 koosolekut, mis kõik on protokolliraamatus kirjas. Koolihoone kubatuur oli 14 500 m3, krundist (3637 m2) hõlmas maja 1017 m2. Majaehitus läks maksma 314 712 krooni, mille hulka arvestati ka esimese ekspluatatsiooniaasta jooksul ilmnenud ehitusvigade kõrvaldamise kulud.

Lütseumi hoone koosneb eestiaegsetele koolimajadele tüüpiliselt kahest täisnurga all ühinevast tiivast. Sisenurgas paikneb … peatrepp. Lõunasse avaneb klassiruumide tiib, mis reljeefi languse tõttu oli korruse võrra madalam. Tänavaäärse tiiva ülaosa moodustab aula, mis … on nii madal, et ei anna välja tõelist spordisaali, ehkki talle liituvad riietus-, duši- ja riistaruum. Arenenud ruumiprogrammist annavad tunnistust loodusloo klassile liituvad keemia ja füüsika kabinetid, eraldi tüdrukute ja poiste käsitööklassid, lugemistoaga raamatukogu, klassitiiva koridori lõpust eri korrustel lõigatud arsti tuba ja inspektori kabinet. Tänava ääres oli klassitiiva alguses neljandal korrusel ainsana väike saal ehk lauluklass, ent puudus omaette joonistusklass. Tavalisest põhjalikumalt oli välja töötatud õpetajate tuba sellega liituvate puhkeruumidega. Keskriietehoid asetses keldris, kuid kahjuks ei olnud sinna otsest pääsu. Vaba mahulise kompositsiooniga hoone arhitektuurseks aktsendiks on ümarärkel, mille esimesel korrusel on eraldi sissepääsuga lasteaed, teisel korrusel söögisaal ja kolmandal riietumisruum.

Lütseumi fassaadile lisavad esinduslikkust saali akende kohal kolmnurksetel konsoolidel asuvad kerajad vaasid. Funktsionalistliku liigenduse ja lintakna motiivi juures kasutas H. Johanson traditsionalismile iseloomulikku. Koridoriaknad ühendati dekoratiivsete paekivist katteplaatidega püstüksuseks, karniisid olid suhteliselt paksud. Välisuks, mis viis tuulekotta, oli stiliseeritud eesti rahvakunsti motiividega. (Kalm, M. 2001.Lütseumihoone arhitektuurist - Tallinna Prantsuse Lütseum 1921-2001. Tallinn: Avita: 26, 28)

Tolle aja kohta oli koolihoone Tallinna moodsaim ja mitte ainult arhitektuuri poolest. Hoone oli kaetud tsementkrohviga ja üle värvitud. Koolimajas oli jalgrataste hoiuruum. Klassiruumides oli ventilatsioon, kõik nurgad ja ukseavad olid traumade vältimiseks ümarad. Klassiruumid olid mõeldud 25 õpilasele. Saalis sai filme näidata, sest oli ehitatud spetsiaalne kinoruum, kuhu pääses saali kõrvalt trepist. Selles ruumis hoiti ka saali pinke. Kool oli radiofitseeritud, teoreetiliselt oli direktoril võimalik mitte ainult sõnumeid edastada, vaid ka klassides toimuvat pealt kuulata. Koolimajas tegutses ka lasteaed, mis oli ruumis, kus Tallinna 7. Keskkooli ajal oli käsitööklass. Kantselei asus hilisemas õppealajuhatajate ruumis. Plaanis oli hoovi ehitada katusealune, kus lapsed saaksid vahetundide ajal värske õhu käes viibida. Õpetajate toas oli lastevanemate poolt tellimustööna valminud Karjala kasest mööbel.

Koolimaja ruumikasutus Tallinna 7. Keskkooli ajal selgub kooli 1950.aasta passist ja kooli passist, mis hõlmab ajavahemikku 1955-1960. (Eesti NSV Haridusministeerium. Tallinna 7. Keskkool. Pass. 1956.a. -1960.a. ERA f. R-14, n. 7, s. 77)

H. Nõmmiku mälestuste järgi oli 7. keskkooli ajal direktor E. Jorši kasutuses Westholmist pärit heledast tammest kirjutuslaud, õppealajuhataja H. Nõmmikul Lenderi kooli mustast tammest kirjutuslaud. H. Nõmmik meenutab oma õppealajuhatajana koolis töötamise ajast, et kuna hoone oli sedavõrd tasemel, oli kavas projekti kasutuselevõtmine koolimajade tüüpprojektina. Sel eesmärgil väisasid mitmeid kordi kooli kõrged Moskva ametnikud. Kooli aastapäeva tähistati lütseumi hoone sisseõnnistamispäeval 9. oktoobril.

Koolis oli õppemaks, millest vabastuse aluseks polnud mitte vanemate majanduslikud võimalused, vaid nende sotsiaalne kuuluvus, sest töörahva hulgast pärit vanemate lapsed pidid saama vastavalt ENSV RKN määrusele 15. 10.1940 tasuta hariduse.

Õppemaksust olid vabastatud VIII–XI klassis tööliste, talupoegade ja töötava intelligentsi lapsed. Õpilased, kelle vanemad „elatusid mitte tööga saadud tulust“, pidid keskkoolis … tasuma õppemaksu Tallinna 140–180 krooni (Nagel, V. 2006. Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940–1991.Tallinna Ülikool. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 22. Tallinn: TLÜ kirjastus:20)

Tallinna 7. Keskkoolis olid 1940/1941 õppeaastal VI a, VI b ja VI c klassi õpilastest töötava intelligentsi päritoluga 29 õpilast, töölise perest 7 ja talupoja perest 1 õpilane. Need õpilased olid õppemaksust vabastatud. I järgu järgi maksid õppemaksu õpilased, kelle vanemad olid natsionaliseeritud ärilise ettevõtte ja järelevalvele võetud majade omanikud, natsionaliseeritud tööstusliku ettevõtte omanikud, väljaüüritava kinnisvara omanikud (brutotulu ületas aastas 600 krooni), põllumajandusliku ettevõtte omanikud, kus vähemalt 3 palgatöölist, kaasomanikud pangas ja järelvalvele võetud kinnisvara omanikud, järelevalve alla võetud kinnisvara omanikud või kaasomanikud ja õpilane, kelle isa oli politseikomissar. II järgu järgi maksid need, kelle vanemate vara ei olnud natsionaliseeritud ega järelevalve alla võetud. Näiteks järelevalve alla võtmata ja natsionaliseerimata väljauuritava kinnisvara omanik aastatuluga üle 600 krooni. (TLA f. 320, n.1, s.24)

Õpilaste koguarvust oli õppemaksust vabastatud 65% (01.12.1940 477 õpilasest 313). Vanemad, kes avaldasid soovi majanduslikult raske olukorra tõttu õppemaksust vabastust saada, said eitava vastuse.

Õppetöös toimusid suured sisulised muudatused. Reaal- ja loodusteaduslike ainete osakaal suurenes. Enam ei õpetatud selliseid aineid nagu usuõpetus, kodulugu, vanad keeled, filosoofia ja kodanikuteadus. Uued ained olid vene keel alates VI klassist, NSVL konstitutsioon (alates VIII klassist), NSVL ajalugu ja geograafia.

Uute õppeainete tarvis tõlgiti õpikud vene keelest. Muude ainete õpikuid parandati, et viia need vastavusse nõukoguliku haridusega. Uued vajalikud õppevahendid telliti, näiteks NSVL füüsiline kaart, venekeelsed ajalookaardid Kolooniad 1789-1876, Euroopa XIX sajandil, Vene Keiserriigi kasv XVIII saj.-1914 ja Kodusõda NSVL-s. Kaardid maksid 20-25 rubla tükk. (TLA f. 320, n. 1, s. 1)

Lisaks uutele õppeainetele toimusid muudatused õppeainete sisus – keskenduti töörahva elu kujutavatele paladele kirjanduses, darvinismile loodusteadustes, kehaline kasvatus seostati sõjalise õpetusega. Toimus pidev VTK normide ja nõuete selgitamine.

Õppeedukus koolis langes, kokku oli kaheksas klassis (I a, b, c ; II a; III a ,b ; IV b; Va, b) üle 40% õpilastest puudulikke hindeid. II veerandil ei olnud mitte ühtegi viielist õpilast kogu kooli peale. Õppenõukogu, arutades 2.–4. klassi madala õppeedukuse põhjusi, nentis, et selleks on üleminekuajast tingitud üleolev suhtumine õppetöösse. Kooli maine päästsid VI klassid (VI a, b, c), kus korraldati sotsialistlik võistlus keskmise hinde tõstmiseks. Kõige kõrgema keskmise hinde 4,24 saavutas VI c. Kõige madalam keskmine hinne (3,27) oli I c klassil, mille õpilased olid kooli vastu võetud ilma konkursita. 1940/1941 õppeaastal langes koolist välja üle 40 õpilase.

1941. a. kevadel lõpetasid keskkooli 11 õppeaastaga kaks viiendat klassi – V a (29 õpilast), V b (29 õpilast) ja 12 õppeaastaga kolm kuuendat klassi – VI a (21 õpilast) , VI b (22 õpilast), VI c (22 õpilast). Keskkool oli muudetud 5klassiliseks. (TLA f. 644, n. 1, s. 41). 1941. aastal lõpetanutest sai 14 õpilast lõputunnistuse märkega, et NSVL RKN ja ÜK(b)P KK määruse põhjal 3. septembrist 1935 on neil õigus astuda kõrgemasse õppeasutusse ilma sisseastumiseksamiteta. (TLA f. 321, n. 1, s. 41)

Kui 7. keskkooli ruume hakkas kasutama 5. keskkool, kelle endises majas avati venekeelne keskkool, määrati Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakonna kirjaga 03.01.41 nr. 35 Tallinna 7. Keskkool töötama pealelõunase koolina. Koolipäeva algus „hommikustes“ koolides oli alates 11.01.1941 kell 9. (TLA f. 320, n. 1, s. 1)

Õppetöö näitlikustamiseks kasutati Prantsuse Lütseumi varast helisüsteemita filmiaparaati, millele lisaks osteti heli-kitsasfilmi aparaat „Bathe“. J. Westholmi nim. gümnaasiumi sõjakahjuteadaandes 1940/41 õa kohta (1942) on toodud kaks rikkumist: filmiaparaadil „Bathe“ kadus objektiiv põhjusel, et komnoored kasutasid seda propaganda tegemisel (!) ja maa sisse valatud tsemendist prügikast, millesse vene sõjaväe auto sisse sõitis. Mõlemal juhtumil olid tunnistajad (TLA f. 318, n. 1, s. 13)

Õpilaste kasutuses oli suur u 20 000-köiteline raamatukogu, milles olid mõlema erakooli raamatud. 15. augustist 1940 pärineb koolidesse saadetud ringkiri, mis kohustab omaalgatuslikult eemaldada raamatukogust reaktsioonilise, kapitalistliku, kurnamist õigustava ja kaitsva, NSV Liidu ja kommunismivastase kirjanduse. Keelatud raamatute nimestikud avaldati hiljem ja vastavalt neile tuli olemasolevad raamatud saata Kirjandus- ja kirjastusasjade Peavalituse nimele. Et saada ülevaade juhendi täitmisest, pidi kool esitama Hariduse Rahvakomissariaadi korraldusel oma raamatukogu 1917-1940 ilmunud raamatute nimestiku. Samas anti teada, et keelatud raamatute nimestikust võib 4 raamatut välja jätta, muuhulgas W. Disney Miki-Hiire ABD. (TLA f. 320, n. 1, s.1) Teemaga tegeldi veel 1947. aastal, kui selgus, et raamatukogus oli keelatud asju. Lisaks raamatukogu kontrollimisele pidid vastutavateks isikuteks määratud õpetajad oma valdkonna iganenud õppevahendid hävitama. Magda Kõva pidi maalikogus ja Tiit Reinaste keemiakabinetis korra majja löömaa. 1949. aasta aktis kooli kohta toodi raamatukogu esile juba kui üks paremaid kesklinna rajoonis. (TLA R-191 n. 1 s. 19) Tõenäoliselt ei tehtud hävitustööd kuigi põhjalikult. 1959. aastal lõpetanud Eenok Kornel kirjutab oma mälestustes (Kornel, E. 2010. Kuldset keskteed ei ole. Tallinn: Olion) ,et tema õppimise ajal oli … Tallinna 7. Keskkoolis endise Prantsuse Lütseumi raamatukogu oma fondidega Eesti-aegsel kujul alles. See oli väga meeldiv asi ja kasulik paljudele õpilastele. Mitte kõik ei allunud ettekirjutustele. (Kornel 2010:18)

Loomulikult osteti raamatukogule juurde nõukogude ideoloogiale vastavat kirjandust ja telliti bolševistlikke ajakirju Pioneer ja Noor Leninlane, mida õpilastel tungivalt lugeda soovitati. Sotsialistliku ülesehitustöö paremaks korraldamiseks pakuti koolile Natsionaliseeritud Akadeemilise Kooperatiivi Ajalehe-Väljalõigete Büroo teenust, et koguda bolševistlikus ajakirjanduses ilmuvaid kirjutisi. (TLA f. 320, n. 1, s.1) Bolševistliku ajakirjanduse tellimist õhutati võistlusega, näiteks „Nõukogude Kooli“ ja „Ateisti“ aastatellimuste eest sai haridusalatöötaja 10+10 punkti. Edu tagamiseks oli kolmanda ajakirjana paketis „Looming“, mille aastatellimus andis 30 punkti. (TLA f. 320, n. 1, s.1)

Kogu õppetegevus allutati nõukogude koolikorralduse põhimõtetele, mis tähendas eeskätt vene keele õpetamist esimese võõrkeelena. Vene keel oli õpilaste seas seoses okupatsiooniga ebapopulaarne, mistõttu tuli teha selle õppimise vajalikkuse kohta mitte ainult selgitustööd, vaid rakendada ka sunnimeetmeid. Näiteks korraldati lõpuklassi poistele, kes olid sõjaväeteenistuse eelkohuslased, tundideväliselt kohustuslik vene keele kursus, millest nood suuremat ei hoolinud. Selle eesmärk oli neid armeeteenistuseks ette valmistada. (TLA f. 644, n. 1, s. 4) Aruandes vene keele täienduskursuse kohta kutsealustele on toodud õpilaste keskmised hinded: V a ja VI b grupis 3,94, V b ja VI c grupis 3, 44. Kokku osales koolituses 22 noormeest. ( TLA f. 320, n. 1, s. 1) Erilist tähelepanu pöörati kutsealuste VTK normide täitmisele, rahvahariduse osakonda tuli olukorrast iga nädala lõpus eraldi informeerida. Erakordne oli see, et 7. keskkoolis oli teine võõrkeel endistel Prantsuse Lütseumi õpilastel prantsuse keel: keskkooli I klassis 4 ja II–IV klassis 3 nädalatunniga ja endistel Westholmi õpilastel saksa keel.

Järgnevast selgub inglise keele ideoloogiline sobimatus „töörahvale“. Inglise keel olevat meie rahvale ruumiliselt kauge, raske on saada kirjandust, kuid mis peaasi – inglise keel ja kultuur on teistele rahvastele peale surutud majandusliku ekspluateerimise kaudu.

Kõige rohkem kannatas nõukogude propaganda surve all ajaloo õpetamine. Kuid arvestades asjaolu, et õpetajad olid Westholmist ja Prantsuse Lütseumist, kelle suhtumine okupatsioonivõimudesse oli teada, ei arvestatud alati kõigi uue korra nõudmistega. Õpilased väljendasid oma suhtumist nõukogude võimu avalikult pigem väljastpoolt tulnutele kui oma õpetajatele, keda teati ja tunti varasemast. Poliitiline kasvatustöö 7. keskkoolis ei olnud uue aja nõuetele vastavalt korraldatud. Olukorra parandamine oli kõrgendatud tähelepanu all. Kavade väljatöötamisele „pühendatud“ õppenõukogus olid kohal hariduse rahvakomissar N. Andresen, EK(b)P kooliosakonna juhataja, koolide peainspektor ja Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakonna juhataja. (TLA f. 320, n. 1, s. 4)

1941. aastal lõpetanud Guido Pant meenutab oma mälestusteraamatus (Pant, G. 2009. Ajatu veerel. Tallinn: OÜ B 2) Varakevadel ilmus meie uut koolimoodustist kontrollima tähtis kompartei ülemus Paul Vihalem, punaste valitsuse töö rahvakomissar. Meid rivistati klasside kaupa aulasse vahatatud parkettpõrandale tip-top viirgudesse. Noor laulmisõpetaja Johan Tamverk istus klaveri taha ja kõlasid „suurt ja laia maad, mis on minu kodu“ ülistavad klaveriakordid. Kummalisel kombel kostus pateetiline ühislaul tüdrukute ja poiste suust küll rohkem ebamäärase määgimisena. Lauluõpetaja kõrvad hakkasid õhetama ja mida innukamalt ta püüdis klahvidelt õiget viisi edasi anda, seda tugevamini kostus valestilauljate koondkoori lauluviis. Ja siis saabus kurjakuulutav vaikus. Higine, näost üleni punane lauluõpetaja oli klaveri taga kössi vajunud. Kõnepulti kerkinud tähtis rahvakomissar tõstis kõrgele oma rusikasse kokkupigistatud käe. „Teie, meie eesrindliku töörahva väesalka julmalt ekspluateerinud kapitalistide hundivõsud, teiesugused räpased hundikutsikad – teie julgete oma hambad irevile ajada. Töölisklass juba sellist asja unustada ei saa!“ Põlglikult nägu moonutades ja vihast välkuvail silmil hüppas rahvakomissar kõnepuldist alla ja läinud ta oligi … direktor Päss kiirustades kannul. 7. Keskkooli õppurkond seisis tardunult paigal. Tamverk tõusis aeglaselt tiibklaveri tagant … Ei ühtki noomivat sõna ega kurjustamist. Väreleval häälel püüdis ta meile selgitada Eesti rahva kurva saatuse paratamatust, kus pole mõttekas olukorda veelgi halvendada omapoolsete provotseerimistega. Vist küll enda ja meie rahustamiseks istus ta uuesti klaveri taha (Pant 2009: 111–112) ja lauldi tunnis õpitud laulu tema värskemast loomingust.

1940. aastal koolis tööle asunud muusikaõpetaja Johan Tamverk asutas koolis sümfoonia- ja puhkpilliorkestrid. Selliste orkestrite olemasolu ilmselt ei vastanud nõukoguliku tunnivälise huvitegevuse korrale, sest II poolaastal tuleb vastavalt Hariduse Rahvakomissariaadi korraldustele rajada ringid. Moodustati kunstiring, mis koosnes muusika, näitekunsti, kujutava kunsti (juhendaja Hugo Lepik) ja kõnekunsti sektsioonidest (juhendaja Paul-Otto Viires). Johan Tamverk töötas muusikaõpetajana vaid ühe õppeaasta ning jätkas pedagoogitööd aastatel 1942–1944 Tallinna Konservatooriumis. Muusikaring korraldas L. Beethoveni mälestusõhtu, kus külalisena esines Tiit Kuusik. (TLA f. 640, n. 1, s. 4)

Huvitegevuses rajati endistes koolides tegutsenud organisatsioonide, klubide, ringide ja orkestrite asemele uued, mida juhatasid oma kooli õpetajad (näiteks kõnekunstiringi juhendaja oli endine Prantsuse Lütseumi emakeeleõpetaja). Korraldati ühiskülastusi, näiteks M. Gorki „Ema“ lavastust. Piletihinnad olid õpilastele 20% soodsamad.

Paratamatu oli ELKNÜ ja ENSV Pioneeriorganisatsiooni (loodi 1940) rakukeste loomine, mis läks väga visalt. Kohe püüti juurutada sotsialistlikku võistlust. Tallinna 7. Keskkooli VI c klass algatas ENSV keskkoolide lõpuklasside vahelise õppimisvõistluse, millest osavõtuks avaldas soovi 5 kooli. Sotsialistlik võistlus toimus paberite järgi ka III a ja III b vahel kirjandite kirjutamises ning V a ja b vahel keskmise paremuse alal III veerandil, mille võitis V a. (TLA f. 644, n. 1, s. 4) Sõprust-šeflust algatati ka natsionaliseeritud A/S Rotermani tehaste algorganisatsiooniga.

1940. aasta novembris oli koolis 12 pioneeri ja 12 komnoort, keda juhendas ajaloo- ja konstitutsiooniõpetaja Paul Hinnov (endine Westholmi majanduse- ja kodanikuteaduse õpetaja). 1941. aastast asus tööle uus konstitutsiooniõpetaja Ella Susi. 7. keskkooli komsomoli koolikomitee korraldada olid nõukogulike tähtpäevade puhul kooli aktused. Aktuseid peeti esimese või viimase tunni ajal. Kõikide aktuste kavad tuli saata Hariduse Rahvakomissariaati kinnitamiseks. Neist on näha, et vene ja nõukogude autorite palade kavva võtmisega oldi tagasihoidlikud. Aktusel toimunud tähtpäeva kohased sõnavõtud olid kas külalisesineja või oma kooli õpetaja poolt. 1941. aasta jaanuarist märtsini toimus viis aktust: V. I. Lenini surmaastapäeva puhul (mälestuskõne pidas õpilane Heino Nigul, kõne õpetaja Paul Hinnov), Punaarmee aastapäeva puhul aktus (kõne pidas õpetaja Harjo Raidma), rahvusvahelise kommunistliku naistepäeva auks (kõne pidas konstitutsiooniõpetuse õpetaja Ella Susi), aktused K.Marxi surmapäeva (kõne pidas õpetaja Osvald Kerem) ja Pariisi Kommuuni 70. aastapäeva auks (kõne pidas õpetaja Erika Allpere). (TLA f. 644, n. 1, s. 4) Sõnavõtuga esinejate seas olid ka õpilased. Igapäevasesse õppeprotsessi palju vahele ei segatud. „Nõuetele vastava“ komsomoliorganisatsiooni loomine oli veel 1950ndatelgi endiste õpilaste mälestuste järgi algusjärgus.

Ideoloogiatöö vankri ette olid rakendatud ka seinalehed, neidki ilmus kolme kuu jooksul 5 ja neist ainult üks ebaõnnestus vastutava toimetaja teadmata sinna paigutatud ebasobiva artikli tõttu. (TLA f. 644, n. 1, s. 4)

Militaarorganisatsiooni ALMAVÜ ühe eelkäijatest OSOAVIAHIMi (Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing, mis rajati Eestis 15.XI 1940) algorganisatsioon koondas mudellennunduse huvilisi, Noorte Naturalistide organisatsioon looduslooringis loodushuvilisi. Teist võimalust tunniväliseks huvitegevuseks lihtsalt polnud. Osoaviahimi tegevus piirdus vaid organiseerimise ja selgitustööga. (TLA f. 644, n. 1, s. 4) Raskusi oli õpetaja määramisega, keda instruktoriks õppima saata. Alguses valiti Harjo Raidma, kes asendati Osvald Keremiga. O. Kerem tõi vabastava arstitõendi, misjärel määrati kandidaadiks Paul Lannus. (TLA f. 320, n. 1, s. 1)

Koolipidusid palju ei toimunud. Peokavad tuli esitadakinnitamiseks mitte Hariduse Rahvakomissariaadile, vaid Tallinna Miilitsavalitsusele. 27. aprillil 1941 oli peo eeskavas A. Kitzbergi näidend „Kosjasõit“. Üldiselt kasutati pidude eeskavade kokkupanemisel sama taktikat kui aktusekavade puhul. Prantsuse- ja inglisekeelsete laulude (Denza Si vous l `avez compris, Sylvia Wishing ) kõrval olid kavas vene (A. Tśehhovi humoresk ja dialoog) ja nõukogude autorite teosed. Õpetajad olid korrapidajad. Vaatamata korrapidamisele esines nagu ikka noortepidudel reeglite rikkumisi, peamiselt suitsetamist tualettruumis. 1941. aastal toimunud maiparaadist pidid osa võtma õpilased alates 5. klassist. Maipühade ajaks 30. IV-4. V oli koolimajas korraldatud valveteenistus. Samasugune õpetajatest valveteenistus oli koolimajades veel 1980ndatel aastatel.

1941. aastal sai kooli direktoriks Prantsuse Lütseumi endine direktor (1934–1940) Viktor Päss

Seoses Saksa okupatsiooniga jäid nõukogude okupatsiooni ajal liidetud kaks kooli kokku. Muutus kooli nimi.

Õppetöö korraldus

Saksa okupatsiooni (1941-1944) ajal korraldas koolielu Eesti Omavalitsuse Haridusdirektoorium. Haridusdirektori otsusega 30. detsembrist 1941 anti kolmele gümnaasiumile Eestis tagasi endised nimed, nende hulgas nimetati 7. gümnaasium (keskkool) J. Westholmi nimeliseks gümnaasiumiks. Sellest sündmusest ilmus teade „Eesti Sõnas“ 10.01.1942. Tegelikult taastati 7. keskkooliks liidetud koolidest vanema nimi – Jakob Westholmi nimeline Gümnaasium. Prantsuse Lütseumi nime taastamine ei tulnud kõne alla, sest Prantsusmaa oli selleks ajaks Saksamaa poolt okupeeritud. Koolis sai valitsevamaks Westholmi mentaliteet ja tavad. Tähistati Westholmi gümnaasiumi sünnipäeva, kasutusele võeti Westholmi lipp, kooli ajalehel „Must Valgel“ oli Westholmi lipukiri Per aspera ad astra. Endised Westholmi õpilased olid seetõttu ka koolielus aktiivsemad, näiteks korrastasid nad kooli raamatukogu. 5. gümnaasium sai oma hoone Luise tänaval tagasi, kuid kool sai endale uue kaasüürilise – 8. gümnaasiumi (mis oli 1940.a. rajatud suletud E. Lenderi ja Tallinna Erakolledži eragümnaasiumide ja eraprogümnaasiumide asemel).

30. juulil 1942 koostatud sõjakahjude aruandes on kinnitus selle kohta, et kooli omanikud enne natsionaliseerimist olid sihtasutus „ J. Westholmi Poeglaste Erahumanitaargümnaasium“ ja sihtasutus „Eesti-Prantsuse Hariduskorralduse asutus“.

Õppetöö korraldus

I klassist alates (st 7. õppeaastast) oli koolis kaks paralleelklassi. A oli segaklass Prantsuse Lütseumi baasil ja b oli Westholmi gümnaasiumi põhiklass, kus õppisid ainult poisid.

Alates 1942. aastast võeti kooli vastu ainult poisse. Natsionaalsotsialistliku ideoloogia järgi tuli poisse ja tüdrukuid kasvatada lahus, sest kummalgi on elus täita erinev ülesanne. Tütarlaste koolides oli reaal- ja humanitaarainete tundide arv poeglaste koolidega võrreldes vähendatud. Tulevikus pidi Westholmi gümnaasium kujunema poeglaste kooliks, Tallinna 5. Gümnaasium, mille I klassi võeti ainult tütarlapsi, pidi kujunema tütarlaste gümnaasiumiks. Üldhariduskoolide süsteem kujunes saksa okupatsiooni ajal kaheastmeliseks. Esimese astme moodustas 6klassiline algkool ja teise 5klassiline gümnaasium, nagu oli olnud Eesti Vabariigis enne 1934. aasta koolireformi.

Lisaks nime muutmisele toimus järk-järguline algklasside lisamine. Muudatus tulenes gümnaasiumi seaduse muutmise määrusest (27.04.1942) , mille kohaselt gümnaasium muutus kaheastmeliseks: alamaste I ja II klass, kõrgem aste III, IV ja V klass. Gümnaasiumi hargnemine pidi algama mitte enam IV, vaid III klassiga vastavalt humanitaar- või reaalharuks. Lisaks oli võimalik luua „klassikaharu“, kus keskenduti ladina ja kreeka keelte õppimisele. Esialgu 6klassilisele algkoolile baseeruvale 5klassilisele gümnaasiumile lisandus 1942. a. sügisel üks eelklass– konkursi alusel (kirjalikud katsed eesti keeles ja aritmeetikas nelja klassikursuse ulatuses) võeti vastu algkooli IV klassi lõpetanud. Konkurss ehk katsed tähendasid küsimustelehele vastamist, milleks aega oli 60 minutit. Maksimaalne punktide arv oli 100. Iga vale või vastamata küsimuse eest läks maha 2 punkti. Keelevigade eest sisult õigetes vastustes võeti iga keelevea kohta 1 punkt maha. Tulemus oli rahuldav siis, kui tulemus oli 60 punkti. Algklassi lõputunnistuse eesti keele, saksa keele, ajaloo, aritmeetika, maateaduse ja loodusloo hinded liideti ja korrutati neljaga. (TLA f. 318, n. 1, s. 9) 1943. aasta sügisel oli juba 2 eelklassi (5. ja 6. õppeaasta). Seega oli 1942. a. sügisel moodustatud koolis eelklassidega klassikaharu, kus oli suur võõrkeelte tundide arv suur. Näiteks I klassis oli ladina keelt ette nähtud 6 tundi nädalas. Üldse õpiti koolis sel ajal viit võõrkeelt: prantsuse, saksa, inglise, vene ja ladina keelt.

Õpetajad 1942. a. seisuga

Õpetajad 1942. aasta seisuga

Õpetaja Õppeaine Ametijärk Haridus, töötamine teises koolis
Päss, Viktor füüsika kooli direktor Tartu Ülikool

Kerem, Osvald ajalugu inspektor Tartu Ülikool Arak, Viktor füüsika, matemaatika vanemõpetaja Tartu Ülikool Georgin, Artur matemaatika, füüsika õpetaja Tartu Ülikool Hinnov, Paul ajalugu vanemõpetaja Tartu Ülikool Kann, Kallista võõrkeeled vanemõpetaja Tartu Ülikool Kütt, Johannes kehaline kasvatus vanemõpetaja Tartu Ülikool Lannus, Paul keemia, loodusteadus vanemõpetaja Tartu Ülikool Madisson, Ilse kehaline kasvatus õpetaja Tartu Ülikool 10. gümnaasiumi õpetaja Ole, Eduard kunstiõpetus vanemõpetaja Pensa Kunstikool Olvik, Oskar usuõpetus nooremõpetaja Tartu Ülikool Poeglaste Kommertsgümnaasiumi õpetaja Ordlik, Veera geograafia vanemõpetaja Tallinna Kroonu Tütarlaste Gümnaasium Parlo, Olev eesti keel, vene keel, maateadus vanemõpetaja Tartu Ülikool Radamus, Vaido muusikaõpetus vanemõpetaja Tallinna Konservatoorium Raudsepp, Lydia võõrkeeled õpetaja ? Serebrjakov, Lydia võõrkeeled vanemõpetaja Tallinna Tütarlaste Gümnaasium Tols, Linda kodundus ? Tallinna Linna Naiskutsekool 8. gümnaasiumi õpetaja Torrim, Tekla käsitöö ? Võru naisgümnaasium, Petrogradi Võimlemisinstituut „Bogatõr“, 5. gümnaasiumi õpetaja Treffner, Konstantin matemaatika vanemõpetaja Tartu Ülikool Uibo, Ilmar tööõpetus õpetaja Pedagoogium Viires, Paul eesti keel vanemõpetaja Tartu Ülikool

Lühemat aega töötasid usuõpetaja Konstantin Kütt (nooremõpetaja, ajutiselt 1942. aastal), kunstiõpetaja Karl-August Hermann (vanemõpetaja, 1943), ladina keele õpetaja Eerik Parlo (vanemõpetaja, 1943-1944), Elmar Päss (Tütarlaste kommertsgümnaasiumist Paul Viirese asendajana, 1943), kehalise kasvatuse õpetaja Ilse Madisson (1942), kehalise kasvatuse õpetaja Anna Prass (2. gümnaasiumist tunniandjana, 1943), ladina keele õpetaja Ernst Nurm (1. gümnaasiumist Olev Parlo asendajana), kunstiõpetaja Rait Lundava (Linna II Ametikoolist, 1943-1944), ajalooõpetaja Villem Orav (raamatukogus, 1943-1944), saksa keele õpetaja Bernhard Etruk (Keeltekoolist, 1944) ning loodus- ja maateaduse õpetaja Blandine Paaver (Kõrgemast Kodumajanduskoolist, 1944). Kui jaanuaris 1944 oli õpetajate palgalehel 23 õpetajat, siis maikuus 19.

Õpetajate palgalehtedest selgub, et kooli palgatulumaksust 10% annetati Eesti Rahva Ühisabile ja et alates oktoobrist 1943 maksti töötajatele elukallidusraha (jaotamisele läks 10% palgaraha). Nendele õpetajatele, kes olid teenistujate kutsekoja liikmed, tasuti ravi- ja apteegiarved. Õpetajatele, kellel olid lapsed, maksti lasteabiraha 5 riigimarka ühe lapse kohta kuus. Saksa keele õpetaja kutsega õpetaja sai kuus 25 riigimarka lisaraha, sama summa maksti ka saksa keele oskuse eest. J.Westholmi nim. Gümnaasiumis said lisaraha õpetajad Veera Ordlik, Lydia Raudsepp ja Kallista Kann. (TLA f. 318, n. 1, s. 77) Õppekavad põhinesid Eesti Vabariigi aegsetel õppekavadel, esikohale seati saksa keel. Vene keelt lubati õpetada gümnaasiumides vabatahtliku ainena. Taastati usuõpetuse õpetamine. Westholmis töötasid usuõpetajatena Oskar Olvik ja Konstantin Kütt.

Koolielu politiseeriti – kui nõukogude okupatsiooni ajal tehti seda kommunistliku ideoloogia, siis saksa okupatsiooni ajal natsionaalsotsialismi ideoloogia alusel. Natslikku propagandat tehti peamiselt kirjanduse, ajaloo ja geograafia õpetamise kaudu. Tähistati Saksa riigile ja rahvale olulisi tähtpäevi, õpiti tundma saksa suurmeeste elulugusid, Saksamaa ajalugu ja geograafiat.

Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi korralduse järgi 23.06.1943 võisid need juudi segaverelised, kes 1942/43 koolis käisid, koolis edasi käia. Uute vastuvõtmiseks pidi olema kindralkomissari nõusolek. Selline kord kehtis esimese astme juudi segavereliste ehk nn. pooljuutide kohta, kes olid lapsed kahest juudisoost vanavanemast. Teise astme juudi segaverelised ehk veerandjuute võis vastu võtta kui ruumitingimused seda teisi õpilasi kahjustamata (!) võimaldasid. . (TLA f. 318, n. 1, s. 19) Kooli dokumentides selle ettekirjutuse teemal kirjavahetust ei ole.

Huvitegevus piirdus peamiselt spordiga. Saksa mõtteviisis oli tähtis roll töökasvatusel, millest tulenes kutsesuunitluse tõhustamine. Ühest küljest muutis see haridust küll elulähedasemaks, kuid gümnaasiumid hakkasid muutuma elitaarsetemaks. Lisaks eelistati haritlaskonna kujundamisel noormehi. 1943. aasta kevadel suleti 9. Gümnaasium (endine A. Tõrvand-Tellmanni erakolledź ja Riiklik Inglise Kolledž) ja selle III ja IV klasside lõpetajad suunati Westholmi nimelisse gümnaasiumi, kus 1943/1944 õppeaastal avati vastavalt IV c ja V c klass. Sellest hoolimata kahanes abituuriumis õpilaste arv, sest 1925. aastal sündinud noormehed mobiliseeriti armeesse. Seepärast otsustas Haridusdirektoorium teha kolmest lõpuklassist 2 klassi. Kooli direktor taotles 3 klassi säilitamist, sest algupäraselt olid nad õppinud erinevate koolide erinevate õppekavade järgi. Nende õpilaste koolielu oli niigi koolide ühendamiste tõttu häiritud olnud. Taotlus rahuldati ja uued c- klassid jäid püsima. Sellega sai 1943. aasta sügisest alguse süvendatult inglise keele õpetamine. (TLA f. 318, n. 1, s. 10) 1944. aastal lõpetas viimane lend, kus Prantsuse Lütseumi ja Westholmi klassid lahus olid. Kuigi saksa okupatsioon ei olnud eestlastele nii karm kui nõukogude oma, ei täitunud lootus, et Saksa võimud on Eesti hariduselu suhtes sallivamad. 24. veebruari tähistati mitte kui iseseisvuspäeva vaid Vabaduspäeva, kuna „tänu Suur-Saksamaa ja tema liitlaste võitudele oleme vabanenud bolševistlikust ikkest“. (TLA f. 318, n. 1, s. 18)

Seoses sõjaajaga olid kooliaastad lühemad, oli puudus õppevahenditest. Õpilased võtsid osa Eesti Rahva Ühisabi tänavakarbikorjanduste aktsioonist, kogusid värvilist metalli, tekstiilijäätmeid. Edukamate vahel jaotati ERÜ poolt preemiad, milleks olid ostuload. Westholmi 384-st õpilasest tõid tekstiilijäätmeid 11, kokku 73 kg. 1943. aasta suvistepühadeks kogusid õpilased rindele pühadepakkide saatmiseks annetusi. Soovitusnimestikus olid maiustused, küpsised, hügieenitarbed, kirjatarbed, taskurätid, taskunoad jms. Jõulude eel valmistasid koolilapsed rindemeeste, küüditatute ja teiste nõukogude võimu läbi kannatanud perede lastele mänguasju. Materjalina soovitati kasutada vineeri. (TLA f. 318, n. 1, s. 19)

Koolis toimus õppetöö1942. aastal kolmes vahetuses. Hommikul 7.00-10.30 töötas VIII Gümnaasium (direktor E. Lender), 11.00-15.30 Kõrgem Kodumajanduskool ja 15.30-19.00 J.Westholmi nimeline Gümnaasium. (TLA f. 318, n. 1, s. 16) See võimaldas igal koolil pidada õppepäevas 5 tundi, millest esimesed neli kestsid 35 ja viimane 30 minutit. Vaheajad olid 10-minutilised. (TLA f. 318, n. 1, s. 19)

Iga teenistuja pidi vähemalt ühe kuu põllutöid tegema, sealjuures korraga vähemalt 2 nädalat. Kool esitas pidevalt aruandeid, kes õpetajatest suvel kus töötas või kavatses töötada. Sõja ajal oli suur puudus igasugustest tarbekaupadest. Näiteks tuli esitada põhjendatud taotlusi jalanõude ostulubade saamiseks. Vajaminevate jalavarjude loetelus olid pastlad, tänavajalatsid, tanksaapad, puutaldadega kingad ja kalossid. (TLA f. 318, n. 1, s. 17)

Puutaldadega kingi taotleti majahoidjale ja kalosse koolijuhatajale suvel maal käimiseks. Tekstiilikaupade vajaduste loetelus oli käterätikuid, puuvillast ja flanellriiet pükste või kleidi õmblemiseks. Oli nimekiri paberosside ostulubade kättesaamine kohta. Õpetajad said kodudes õpilaste tööde parandamiseks elektrienergia lisanormid. Kui õpilased läksid vabatahtlikena metsatöödele, tuli vajalikud toiduained kaasa osta. Kui korraldati jõulupidu, vajati luba peokraami ostmiseks. Kõik ostusoovid tuli põhjendada.

Kokkuhoiusoovituste seas koolidele oli kasutada ühte ümbrikku 4 korda, sest „paberipuudus ei luba enam jääda meil seni valitsenud kokkuhoidu mitte arvestava talitusviisi juurde“ . (TLA f. 318, n. 1, s.9)

Kooli sissetulnud kirjade seas on palju avaldusi abiraha saamiseks, millest osa ka rahuldati. Toetussummad olid erinevad, näiteks ühekordse toetuse suurus V klassi õpilasele oli RMK 22.40. 1944. aastal eraldati koolile RMK 120.- , et anda koolitoetust „kahele kehvemale ja andekamale õpilasele“. Toetus otsustati anda võrdselt jaotatuna Alar Tallmeistrile ja Ott Ojamaale. (TLA f. 318, n. 1, s.14) Võrdluseks oli kooli õppemaks oli poolaastas RMK 54.- (TLA f. 318, n. 1, s. 15)

Õppimistahe ja õppeedukus langesid. Kolme aasta lõpetanute kohta oli cum laude lõpetanuid 5. 1942. aastal lõpetas ainult viitega Ilmar Ussisoo (Prantsuse Lütseumi taustaga), 1943. aastal Hans-Manuel Ahven (WG taustaga) ja Asra-Candida Kübarsepp (PL taustaga) ja 1944. aastal Maimu Laks ( 9. Gümnaasiumist) ja Heljo-Olivia Viilep (PL). (TLA f. 318, n. 1, s. 77) Ajavahemikus 1942 kuni 1944 lõpetasid J. Westholmi nimelise Gümnaasiumi kokku 128 õpilast. 1942. aastal lõpetanute küpsustunnistused anti välja 16. mail, 1943. aastal lõpetanute omad 8. mail. 1944. aastal lõppes õppetöö koolides 25. märtsil. Klassi- ja küpsustunnistused lubati välja anda sügisel. 1944. aastal J. Westholmi nimelise Gümnaasiumi lõpetanute küpsustunnistuste väljaandmise kuupäevad on vahemikus 19. augustist 30 detsembrini 1944. Küpsustunnistusel on tekst Selle tunnistuse omanik õppis 02. I 1942-16.V 1942 Jakob Westholmi nimelises Gümnaasiumi humanitaarharus, mille täieliku kursuse lõpetamisega tema pärast vastavate katsete sooritamist tunnistatakse gümnaasiumi küpsustunnistuse vääriliseks, omandades sellega õiguse astuda ülikooli ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse. (TLA f. 318, n. 1, s.77) Westholmi gümnaasiumis õppimise aeg oli vaid pool õppeaastat. Ei sõnagi varasematest Tallinna 7. Keskkoolist, Westholmi Eragümnaasiumist ega Prantsuse Lütseumist. Ka neil mitte, kes enne nõukogude okupatsiooni olid Westholmis õppinuid. Küpsustunnistus oli kahes keeles: eesti ja saksa keeles (Reifezeugnis).

1944. aastal lõppes õppetöö koolides 25. märtsil. Klassi- ja küpsustunnistused lubati välja anda sügisel. 1944. aastal J. Westholmi nimelise Gümnaasiumi lõpetanute küpsustunnistuste väljaandmise kuupäevad on vahemikus 19. augustist 30 detsembrini 1944.

1944.a. märtsipommitamise järel aprillis olid naisõpetajad Linna I ja II Abihaigla teenistuses, meesõpetajad töötasid kantseleiametnikena, varustusbüroos ja koduõppimisviiside uurimisel. (TLA f. 318, n. 1, s.11)

Pärast saksa okupatsiooni taastati nõukogude okupatsioon ja 1944. aasta sügisel jätkas kool tööd jälle Tallinna 7. Keskkoolina. Õppetöö algas 1944. aastal väga hilja. Veel novembri keskel ei olnud 1944. a. märtsikuust alates ruume kasutanud abihaigla koolihoonest välja kolinud. Selles sõja lõpupoole tegutsenud sõjaväehaiglas töötasid mitmed õpetajad põetajatena. Üldkahju koolile Teise maailmasõja tõttu oli 195 000 rubla, hoone oli purustatud 10,19 % ulatuses, sealjuures aknad purunesid 4 korral. Eriliste sõjakaotuste lahtris on vaid üks märge, et puudub Kristjan Raua maal „Ohver“. Koolihoone väärtus oli akti järgi 112 300 rubla. Kool alustas tegevust 27. novembril 1944. aastal 185 õpilasega. Aknad olid kaetud vineeridega ja klosetid korda tehtud. Oli alustatud ruumide kütmist. (TLA R–191, n. 1, s. 1) Hoone üleandmise aktist direktor V. Pässilt uuele direktorile M. Usaile 13. detsembrist 1944 selgub, et kuigi hoone vajas kapitaalremonti, oli kiiresti kõrvaldamist vajav puudus vaid rikkis II korruse jooginõu.

1945. aastal olid hoone aknad klaasitud, seinad valgendatud, parandamist vajasid väikesed mürsukildudest augud katuses. Lisaks tuli tõsta kõnnitee kive, et tänavalt vesi õpilaste riietusruumi ei voolaks. (TLA R-191, n. 1, s. 5) Kooli remonditi 1946. aastal, siis parandati katust ja värviti fassaadi. Kooli korraldus

1946. aasta veebruaris kehtestati Eestis koolikohustus 7. eluaastast kuni 7klassilise kooli lõpetamiseni või 16aastaseks saamiseni. Samal aastal kehtestati ka õppemaksu võtmise uus kord, mis arvestas vanemate majanduslikku olukorda. Õppemaks kaotati 1956/1957 õppeaastast. Kuigi NLis oli 10klassiline üldhariduskool, õnnestus Eestis säilitada 11klassiline kool põhjendusel, et lisa-aasta on vajalik vene keele õpetamise tõttu. (Nagel 2006: 50)

Keskkool algas nüüd VIII klassiga (varem VII klassiga).

Tallinna 7. Keskkooli hoonet kasutasid veel 5. ja 8. keskkool, mis mõlemad olid tütarlastekoolid. Tallinna 7. Keskkoolil ja 5. Keskkoolil oli ühine direktor Mihkel Usai. Mõlemas koolis oli 7 klassikomplekti, 8. keskkoolil, mis hoonet kasutas üürilisena, 10 klassikomplekti. 1946. aastal Tallinna 7. Keskkool ja 5. Keskkool liideti, kool muutus segakooliks. 1948. a sügisel sai kool uue direktori Elfrida Jorši. (TLA f. R-191, n. 1, s. 16) 1949.aastani töötas koolis mitu endise Westholmi gümnaasiumi ja Prantsuse Lütseumi õpetajat. 1944–1949 oli poisteklass a, kus õppis veel palju „westukaid“ ja „prantsakaid“ ning ka mõni inglise kolledži poiss. 1949. aastal liideti Tallinna 7. Keskkooliga 8. Keskkool (Tallinna Linna TK Haridusosakonna juhataja käskkiri nr. 87 27.08.1949). Teistel andmetel toimus see 1947. aastal. 1947. aastal ühendati Tallinna 7. Keskkool, Tallinna 3. Mittetäielik Keskkool ja Tallinna 8. Keskkooli ühtseks Tallinna 7. Keskkooliks. (TLA R-191, n.1) Tõenäoliselt kadus ka probleem puhtuse ja distsipliiniga koolis, sest kahe kooli – seitsmenda ja kaheksanda omad ei „sõbrustanud“ omavahel. Selle liitmisega olid kõik Tallinna endised eragümnaasiumid koondunud Tallinna 7. Keskkooli. 1.septembrist 1949 muudeti Tallinna 7. Keskkool tütarlastekooliks. Poisid suunati 2. keskkooli. Erandina jäi alles ja lõpetas 1950.a. kevadel viimane poisteklass, milles oli veel Tallinna kuulsate eragümnaasiumide algkoolide esimestes klassides oma kooliteed alustanud noormehi. Tallinna Linna Kesklinna rajooni TSN TK otsus 346-O 5. septembrist 1949 : kinnistu nr. 4282 osa B juurdeliitmise kohta VII keskkooli krundile pindalaga 1082 m2. 1950/1951 õppeaastal alustas koolis 7klassiline põhikooli osa. Õpilased tulid 1950. aasta kevadel likvideeritud 3st koolist (36., 15. ja 14. koolist) ja ka mujalt. 1954. aastal muudeti 7. keskkool uuesti segakooliks. See tähendas tüdrukute ja poiste vahetust 2. keskkooliga. Vahetus toimus vaatamata lapsevanemate vastuseisule, sest eraldi poiste ja tüdrukute õpetamine oli „kodanlik igand“ ega võinud nõukogude korra ajal jätkuda. Ka 2. keskkool muutus samuti segakooliks. Tallinna 7. Keskkooli panid oma lapsi õppima nõukogude Eesti riigi- ja ühiskonnategelased. Võib ütelda, et kooli populaarsus oli kõrge ka kõigi teiste lastevanemate hulgas, kes soovisid oma lastele head haridust anda. Jätkasid ju selles koolis õpetamist veel Eesti-aegsed pedagoogid, kes olid nõudlikud nii õppetöö kui ka distsipliini osas. Kooli juhtisid revolutsioonilise minevikuga Venemaa eestlane Elfrida Jorš ja alates 1958. aastast seoses E. Jorši skandaalse tagandamisega direktori kohalt poliitilise töö pagasiga Marta Esser. Marta Esser ammutas direktorina töötamise ajast ainest oma parteipoliitiliste ettekannete ja propagandisti käsiraamatute jaoks. Nõukogude ideoloogia seisukohtade seletamisel rahvusküsimuses ei olnud ta veenev, sest kasutas ka eravestluses antud teemal agitaatori sõnavara. Teisalt ei teinud ta takistusi „poliitiliselt eksinutele“ edasi õppima asumisel, kui otse tema poole pöörduti. Vajalikke dokumente koostades sai ju kasutada nõukogulikku kantseliiti nii, et seda sai tõlgendada soovituslikuna.

Õppetöö korraldus

  • 1949. õppeaastal oli õpilaste arv 706 ja 24 klassikomplekti (TLA f. R – 191, n. 1. s. 19)
  • 1953/1954 õa 29 klassikomplekti (TLA f. R - 191, n. 1, s. 58)
  • 1954/1955 õa 30 klassikomplekti (TLA f. R - 191, n. 1, s. 67)
  • 1955/1956 õa 31 klassikomplekti. (TLA f. R - 191, n. 1, s. 77)
  • 1956/1957 õa õpilaste arv 1044 , 28 klassikomplekti (TLA f. R - 191, n. 1, s. 87)
  • 1957/1958 õa 1082 õpilast ja 29 klassikomplekti (TLA f. R - 191,. n. 1, s. 93)
  • 1958/1959 õa 1084 õpilast ja 28 klassikomplekti (TLA f. R - 191, n. 1, s. 100)
  • 1959/1960 õal 1084 õpilast ja 28 klassikomplekti (TLA f. R – 191, n. 1, s. 106)

Kool töötas kolmes vahetuses, III vahetuses kasutas ruume Tallinna Vabariiklik Meditsiiniline Keskkool 600 õpilasega. Koolimaja üldine kubatuur oli 15 493 m2, millest üldpõrandapinda oli 2324,6 m2. Oli nii ahjuküte (2 ahju ja 3 pliiti) kui keskküte. Klassiruumide kõrgus oli 3,5 m, põrandapinda kokku 14 klassiruumis 42,3 m2 kuni 54,0 m2. Muud ruumid olid keemiakabinet (44,2 m2), füüsikakabinet (33,8 m2), füüsikalabor (29,9 m2), töötuba (53,8 m2), metoodiline kabinet (82,9 m2), muusikaklass (82,9 m2), direktori kabinet (18 m2), õppealajuhatajate kabinet (26,2 m2), arstituba (9,2 m2), õpetajate tuba (48 m2), kantselei (28,5 m29, raamatukogu (51,8 m2), võimlemissaal 8271,6 m2), riietusruum (196,6 m2), söögisaal (61,0 m2), köök (31,64 m2), laoruumid ja varjend 8174,7 m2), laskerada (137,7 m2), jalutusruumid (487,1 m2). Peale nende veel pesuruumid, käimlad, esikud, vannituba, pesuköök ja panipaigad. Koolimajas asus ka kaks ametikorterit: kütjal (40,6 m2) ja majahoidjal(29,5 m2). (ERA f. R-14, n. 7, s. 77)

Ülerahvastatud koolis oli puudus nii pinkidest kui toolidest. Vanu koolipinke tuli osta Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumist, sest haridusosakond küll küsis, kui palju ja millist mõõtu pinke vajatakse, kuid ühtegi ei eraldanud. Jaan Ruusi mälestuste järgi istuti koguni kolmekesi pingis. Saalis polnud toolegi! Samas olid 22. keskkooli saalis koguni nahkpõhjaga poolpehmed toolid. (TLA f. R-191, n. 1, s. 36)

Kooli passis 1955. aasta 1. jaanuari seisuga oli inventari loetelu järgmine: pingid kahele õpilasele (81), ühele õpilasele (68), koolilauad kahele (128), toolid (226), seinatahvlid (19) , kaardijalad (1), lauad (32), kirjutuslauad (6) , kateedrid (2), kapid (74), klaverid (2), harmooniumid (1), pikad pingid (26), raadiovastuvõtjad (1), valjuhääldid (10), diivanid (3), kirjutusmasinad (2) ja arvemasinad (1). (TLA f. R-191, n. 1, s. 70) Loetelus ei ole siinkohal ära toodud spordiinventari. Järgmine kooli pass polnud enam ühe aasta, vaid 5 aasta kohta. Ilmselt taheti arvepidamine viisaastakutega klappima panna. Pass aastate 1956-1960 kohta pidi vastama VI viisaastakule. Kahjuks puuduvad selles sissekanded seisuga 01.01.1960. Kuuenda viisaastaku kaks viimast aastat kattusid selle keskel kehtestatud seitseaastakuga (1959-1965). Muusikariistade loetelusse olid lisandunud 5 keelpilli ja 12 puhkpilli. Eriti põhjalik on õppevahendite loetelu aineti. Füüsika õppevahendeid on antud nimestikus kuuel leheküljel ja pea kõik olid koolis olemas. Kõige nõrgem varustatus vahenditega oli tööõpetuses. (ERA f. R-14, n. 7, s. 77)

Klassiruumid olid õpilastega üle koormatud. Kui kool ehitati, oli planeeritud õpilaste arv klassis 25. 1955/1956 õppeaastal oli suurim klassi õpilaste arv 50 (IV klass) ja väikseim 30 (X klass). (TLA f.R-191, n.-1, s. 67). Kõige rohkem paralleelklasse oli 1956/57 õa: 4 XI klassi ja 1957/58 õa: 5 VIII klassi.

Õpilaste arv klassides oli 1958. aastal :

  • I–IV klassides keskmine 40 (suurim 46)
  • V–VII klassides keskmine 38 (suurim 42)
  • VIII–XI klassides 35 (suurim 40) (TLA f. R-191, n.1, s.88)

Õpikud tuli õpilastel oma raha eest osta. Pärast 1950. aasta EK(b)P VIII pleenumit vahetati eesti autorite õpikud enamuses välja vene keelest tõlgitud õpikute vastu. 1956. aastal algatati 7. keskkoolis vanade õpikute tagasiostmine, mis muutis õpikute soetamise õpilastele soodsamaks. Kooli raamatukogus oli 1955. aasta 1. jaanuari seisuga õpilaste kasutada 11 277 raamatut, millest poliitilise sisuga 1162, teaduslikke 1833 ja ilukirjanduslikke teoseid 8282 (sealhulgas venekeelseid 673). (TLA f. R-191, n. 1, s.70). raamatukoguhoidjatena töötasid Marta Kübarsepp ja Larissa Topmann.

Raamatukokku olid tellitud järgmised väljaanded: Noorte Hääl, Rahva Hääl, Õhtuleht, Sirp ja Vasar, Säde, Nõukogude Õpetaja, Uus Tee, Stalinlik Noorus, Pilt ja

Sõna, Pioneer, Kehakultuur, Nõukogude Kool, Komsomolskaja Pravda, Pionerskaja Pravda, Stalinskaja Molodjoź. ( TLA f. R-191, n. 1, s. 44) Raamatute arv raamatukogus oli 1956/1957 õa statistilise aruande järgi 12 148 (TLA f. R-191, n.1, s. 87) ja 1957/1958 õa statistilise aruande järgi 12 377. (TLA f. R-191, n.1, s.93)ja 1959 /1960 õ-a. statistilise aruande järgi 12 932. (TLA f. R–191, n. 1, s. 106) 1958. aastal inspekteeriti raamatukogu ja aruandest järeldub, et eestikeelseid teoseid oli 10 400, neist võõrkeelseid 2699. Poliitilist ja metoodilist kirjandust oli 1255 nimetust. Raamatukogu töö hinnati nõrgaks, sest puudusid ainete soovitusnimestikud ja uudiskirjanduse soovitamine. (TLA f. R–191, n. 1, s. 141). Kooli passi statistika raamatukogu kohta on veidi erinev, sest andmed anti 1. jaanuari seisuga. 01.01.1956 01.01.1957 01.01.1958 01.01.19959 Raamatute üldarv 11902 12013 12271 12692 Poliitilist kirjandust 1240 1240 1252 1293 Metoodilist kirjandust - - 862 881 Ilukirjandust 8716 8880 9001 1126 neist venekeelseid 1079 1080 1082 1126 Populaarteaduslikku kirjandust 747 1983 1256 1266

(ERA f. R-14, n. 7, s. 77) Prantsuse Lütseumi, Westholmi ja teiste endiste erakoolide raamatukogudest pärit võõrkeelsete raamatute arv aruandest ei selgu. Kooli õpilasi toitlustas söökla „Tervis“, nädala toiduraha oli 8 rubla. Soojal toidul õpilasi oli 174. Einelauas oli võimalik osta saiakesi ja teed. (TLA f. R-191, n. 1, s. 54) Maalt tulevaid õpilasi hakati 1955/1956 õppeaastal täiendavalt toitlustama üle jääva toiduga. (TLA f. R-191, n. 1, s. 71)

Õpetajad

Sõjajärgsel perioodil toimus suur tagasiminek õpetajate kvalitatiivses koosseisus. Eesti Vabariigi ajal oli mõeldamatu, et õpetajana töötas pedagoogilise erihariduseta inimene. Tööle asus palju Nõukogude Liidust saabunud isikuid, kelle töös oli suuri puudujääke ja kes valdasid sageli halvasti eesti keelt. 1949. aastal oli õpetajaid 46, neist 39 põhikohaga. Kõrgema hariduseta õpetajaid oli 11! (TLA R-191, n. 1. s. 19), 1952/1953 õppeaastal oli koolis 48 õpetajat, neist põhikohaga 39 ja kõrgharidusega 27. ( TLA f. R-191, n.1, s. 48) Õpetajate töötasu oli 1948. aasta märtsi seisuga: I kategooria õpetaja põhipalk 850 rubla, II kategooria õpetajal 735 rubla. Klassijuhatajatasuna lisandus 75 rubla.

Direktori ametipalk oli kuus, kui oli kõrgem haridus ja administreerivat staaži 10 aastat, 1518 rubla, õppealajuhataja kuupalk oli 910 rubla. Vanempioneerijuhi töötasu oli 425 rubla ( keskharidusega) või 550 rubla (Õpetajate Instituudi haridusega). Ka raamatukoguhoidja töötasu erinevus olenes haridusest: mittetäieliku keskharidusega 482.50 ja keskharidusega 525 rubla. (ERA f. R-14, n. 7, s. 77)

Õpetajad 1950. aastal õpetaja nimi haridus aine staaž Jorš, Elfrida Leningradi ülikool Herzeni nim. Instituut vene keel üle 25a. Eljas, Marie Pjatigorski instituut vene keel alla 5 a. Stamm, Ellen Tartu Ülikool ajalugu üle 10 a. Alavere, Viia Riigi Kunsttööstuskool tööõpetus, joonestamine üle 10 a. Amitan, Tatjana Tartu Ülikool keemia üle 5 a. Dormidontova, Ksenia Tartu Ülikool vene keel alla 5 a. Etverk, Salme keskkool algklassid alla 5 a. Grüntal, Elfriide Tallinna Naiskutsekool lastehoid, tööõpetus üle 10 a. Hinno, Johanna Helsingi Kehalise Kasvatuse Instituut kehaline kasvatus üle 10 a. Joala, Helgi Tallinna Konservatoorium, III kursus laulmine alla 5 a. Kaevats, Luise Suhhumi Beria nim. Riiklik Pedagoogiline Instituut vene keel üle 5 a. Kaer, Maria Petrogradi ülikool ajalugu üle 25 a. Kallik, Saara Tartu Ülikool matemaatika üle 10 a. Kalmus, Elfriide Tartu Ülikool ajalugu üle 10 a. Kelder, Johannes Tartu Ülikool, õigusteaduskond füüsika, astronoomia üle 25 a. Kelder, Terese Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond inglise keel üle 10 a. Kerem, Osvald Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond ajalugu üle 5 a. Kess, Ellen Tartu Ülikool eesti keel üle 10 a. Kilmi, Olga Tartu Ülikool ladina keel üle 5 a. Kimmel, Andres Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond ladina keel, psühholoogia üle 10 a. Kuldama, Aino Tallinna Õpetajate Instituut matemaatika alla 5 a. Lasseron, Alda Sorbonne`i ülikool prantsuse keel üle 10 a. Lusmägi, Virve Õpetajate Seminar eesti keel üle 5 a. Mikko, Ilse Tartu Ülikool kehaline kasvatus alla 5 a. Mutso, Agnes Tartu Ülikool ortopeediline võimlemine üle 10 a. Mägi, Sinaida Tartu Ülikool matemaatika üle 10 a. Nõmmik, Hilja Tallinna Õpetajate Instituut eesti keel üle 5 a. Nõmmsalu, Asta Tartu Riiklik Ülikool loodusteadus alla 5 a. Ottas, Helmi Õpetajate kursused Tartu ülikooli juures eesti keel üle 25 a. Prei, Liine 7. klassi õpetaja kutse? loodusteadus üle 25 a. Pendre, Salme Tartu Ülikool inglise ja saksa keel üle 5 a. Pihlakas, Emilia tehnikum vene keel üle 10 a. Rannastu, Alice Tartu Ülikool loodusteadus üle 25 a. Rebane, Karl Polütehniline Instituut II kursus füüsika alla 5 a. Reinup, Hilja Tartu Ülikool eesti keel üle 5 a. Riikoja, Hilda Tartu Ülikool maateadus üle 10 a. Ristna, Valda inglise keel, vene keel Riga, Salme Pjatigorski instituut matemaatika alla 5 a. Sakkeus, Vilja algkooliõpetaja kutse algklassid üle 10 a. Sass, Herman lõpetamata TPI matemaatika alla 5 a. Šneberg, Basja õpib  ? ülikoolis vene keel üle 10 a. Tootsman, Olga Pihkva Kirovi nim. Riiklik Pedagoogiline instituut keemia üle 10 a. Undva, Silvi keskkool algklassid alla 5 a. Urm, Linda Leningradi ülikool III kursus vene keel üle 10 a. Vahar, Voldemar kesk- ja kutsekoolide oskusõpetuste õpetaja kutse joonestamine üle 10 a. Vahtra, Leida Tartu Ülikool inglise keel üle 5 a. Valp, Amilde Tallinna Õpetajate Instituut, õpib algklassid alla 5 a. Vanaveski, Anette Tartu Ülikool eesti keel üle 10 a. Vekšin, Vanda Tartu Ülikool vene keel üle 10 a. Väinmaa, Ludmilla Tallinna Konservatoorium laulmine üle 10 a. Värk, Aino Tartu Ülikool ajalugu alla 5 a. Õppeasutuste nimetustel va Tartu Ülikool kirjaviis muutmata 28 õpetajat olid kõrgema haridusega, 5 õpetajat lõpetamata kõrgema haridusega, 3 õpetajat õpetajate instituudi haridusega, 8 õpetajat keskpedagoogilise haridusega ja 4 õpetajat kutseta (Tallinna 7. Keskkooli õpetajate nimekiri seisuga 1. sept. 1950.a. Tallinna Inglise Kolledži arhiiv, n.1-k, s. 37) Võrdluseks neli aastat hiljem (1954) tehtud tabel õpetajate haridusteest. ( TLA f. R-191, n. 1, s. 54) perekonnanimi õppeasutus Lõpetamise aasta Jorš, Elfrida Leningradi ülikool 1938 Amitan, Tatjana Tartu Ülikool 1934 Dormidontov, Ksenia Tartu Ülikool 1928 Grüntal, Elfriede Tallinna Naiskutsekool Hinno, Johanna Helsingi Kehalise Kasvatuse Instituut 1928 Jõhvik, Rudolf Riigi Tehnika Gümnaasium 1928 Kaevats, Luise Suhhumi Pedagoogiline Instituut 1942 Kallik, Saara Tartu Ülikool 1940 Kaer, Maria Petrogradi ülikool ? Lusmägi, Virve Haapsalu Pedagoogiline Kool 1954 Kelder, Johannes Tartu Ülikool 1944 Kelder, Therese Tartu Ülikool 1944 Kartau, Hilda Viljandi 1. Keskkool Matso, Linda Tartu Ülikool 1940 Nõmmik, Hilja Õpib TPedI-s Nuka, Aino Tartu Õpetajate Instituut 1950 Ottas, Helmi Tartu Ülikooli juures asuvad õpetajate ettevalmistuskursused Ott, Juta Tallinna Muusikakool 1948 Pendre, Salme Tartu Ülikool 1937 Prei, Liine Kursused Pärn, Silvia Tallinna Kehakultuuritehnikum 1950 Rannastu, Alice Tartu Ülikool 1933 Riikoja, Hilda Tartu Ülikool 1933 Ristna, Valda Õpib Tartu Ülikoolis Reinup, Hilja Tartu Ülikool 1937 Sass, Herman TPI 3 kursust Siim, Ksenja Õpetajate kursused Siirak, Aino Õpib TPed I-s Tarkna, Ellu Tartu Riiklik Ülikool 1953 Tootsmann, Olga Pihkva Pedagoogiline Instituut 1939 Tajur, Endel Õpib TPedI-s Urm, Linda Leningradi Keeltekursused 1942 Vahtra, Leida Tartu Ülikool 1940 Valp, Amilde Haapsalu Pedagoogiline Kool Vanaveski, Anete Tartu Ülikool 1929 Vekšin, Vanda Johanna Tartu Ülikool 1925 Värk, Aino Tartu Riiklik Ülikool 1950 Väinmaa, Ludmilla Tallinna Konservatoorium 1928 Vapper, Salme Kalinini-nimeline Pedagoogiline Instituut, õpib TPedI-s Õppeasutuste nimetustel kirjaviis muutmata Kooli passi järgi (seisuga 1. jaanuar 1955) oli 1955. aastal koolis 57 õpetajat, neist põhikohaga 51 ja kõrgharidusega 33 (sealhulgas õpetajate instituudi haridusega). Eraldi on nimetatud, et naisõpetajaid oli 49. (TLA f. R-191, n.1, s. 70) 1955/1956 õppeaastal oli koolis 61 õpetajat, neist põhikohaga 53 ja kõrgharidusega 36. (TLA f. R-191, n.1, s.77) Õpetajatele, esialgu peamiselt Tallinna õpetajatele, korraldati täiendõpet, milles osalemisest tuli aru anda. 1956/1957 õppeaastal oli koolis 70 õpetajat, neist 58 naist ja 12 meest. Õpetajaskonnas oli naisõpetajate enamus. Õpetajaskonna vanuseline struktuur oli järgmine: vanuses 19 (1), vanuses 20– 25 (4), vanuses 26–35 (11), vanuses 36–44 (9), vanuses 45–49 (8), vanuses 50–54 (14), vanuses 55–59 (12) ning vanuses 60 ja üle selle (11). (TLA f. R-191, n.1, s. 87) Statistika järgi olid õpetajad peamiselt keskealised ja vanemad.

1958. aastal oli õpetajaid 53, neist 1 (Aino Villemsoo) NLKP liige, 3 (Luule Värv, Roland-Heldor Rosin, Roland Hurt ) ÜLKNÜ liikmed. Kõrgharidus oli 32 õpetajal, neist 16 oli lõpetanud kõrgkooli nõukogude ajal, lõpetamata kõrgem haridus oli neljal õpetajal (Elvi Rebane, Herman Sass, Salme Etverk ja Linda Urm). Keskpedagoogiline haridus oli 11 õpetajal ja kõrgkoolis õppisid Hilda Kartau, Vilma Klein, Aino Villemsoo ja Roland Hurt. Teist korda õppisid kõrgkoolis Ellu Tarkna ja Georg Liiv. (TLA f. R-191, n. 1, s. 88) Andmed õpetajate kohta kooli passis aastate 1956-1960 on veidi erinevad, sest on esitatud mitte õppeaasta kokkuvõttena, vaid jooksva aasta 1. jaanuari seisuga: 1955/56 1956/57 1957/58 1958/59 Õpetajate üldarv 60 57 59 59 neist kõrgharidusega 30 28 31 32 neist lõpetamata kõrgharidusega 1 3 3 2 neist Õpetajate instituudi või sellele võrdsustatud haridusega 8 6 5, neist 2 õpib edasi 8, neist 2 õpib edasi neist pedagoogilise kooli või sellele võrdsustatud haridusega 5 2 4 6 neist üldharidusliku keskkooli või sellele võrdsustatud haridusega 10 10 10 5 neist ei oma keskharidust - - - - Lõpetamata kõrghariduseks loeti seda, kui inimene oli lõpetanud ülikoolis või pedagoogilises instituudis statsionaarses osakonnas kolm kursust. (ERA f. R-14, n. 7, s. 77)

Õpetajate poliitiline harimine oli partei linnakomitee korraldusel poliitseminaride vormis 2 korda kuus. Ideelis-poliitilise enesetäiendamise eesmärgil oli õpetajatel kohustus õppida Marksismi -Leninismi Õhtuülikoolis (1954. aastal 7 õpetajat). Osa õpetajaid olid nn. iseõppijad (õpetajad Luise Kaevats, Linda Urm ja Hilda Ottas), kes pidid direktorile oma konspektid esitama. Õpetaja Elmar Etverk pidi vastama direktorile (!) NLKP ajaloo II peatüki, õpetaja Vanda Vekšin õiendama NSVL ajaloo II osa eksami, õpetaja Andres Kimmel tegema eksami välispoliitikast ja õpetaja Olga Kilmi filosoofiast. (TLA f. R-191, n., 1 s. 26) Iseõppijate toetamiseks „töötas“ koolis partei ajaloo ring õpetaja Salme Vapperi juhtimisel, kes ise alles kõrgharidust omandas. Õpetaja Basja Šneberg avaldas 1959. aastal toimunud partei KK kontrollbrigaadile, et koolis puudub ühtne õpetajate kollektiiv ja terve õhkkond. On tunda vaevalt tajutavat vastuseisu. See toon, millega mõned õpetajad teevad kasvatustööd ja kõnelevad kaasaja sündmustest, on sageli niisugune, mis võtab mõju ära. Hea pilguga ei vaadata õpetajale, kes teeb oma klassis edukalt ideelis- poliitilist kasvatustööd ja julgeb teisi õpetajaid selles osas kritiseerida. Osa õpetajaid annab õpilastele tunda, et nad veenavad neid sellepärast, et nad on selleks kohustatud, mitte oma sisemiste veendumuste tõttu. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Tallinna 7. Keskkoolil puudus oma parteiorganisatsioon. Kooli parteielu korraldama suunatud seltsimehed ei saanud oma ülesannetega hakkama. Üks neist, Salme Vapper, oli lihtsalt intrigant, kes kasutas kooli õppealajuhataja töökabinetti oma eraeluliste suhete jaoks. Teine oli varem parteikoolis täiskasvanutega töötanud noor õpetaja Aino Villemsoo, kes õppis ülikoolis ja oli diplomitöö kirjutamiseks palgata puhkusel. Talle pandi tohutu töökoormus: 7b klassijuhataja, agitatsioonitöö juht, ametiühingu kultuurikomisjoni esimees, Punase Risti maleva poliitjuht (?). Ta ei tulnud oma ülesannetega toime. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Õpetajate kohustuslikud loengud olid 1952. aastal „Rahvademokraatiamaad teel sotsialismile“, „Minu eesmärk – kommunism“, „Sõprus, seltsimehelikkus, armastus“, „Õpetaja autoriteet“, „J. V. Stalini keeleteadusalased küsimused ja kirjandusteoreetilisi küsimusi“, „Ametiühing kui kommunismi kool“, „Seltsimees Stalin majandusteaduse seaduste objektiivsest iseloomust“. Ka lastevanematele korraldati loenguid, nii üldharivaid („ Õigest lähenemisest kasvajale noorele“) kui ka poliitilise sisuga („Makarenko kasvatusest perekonnas“). Korraldati lastevanemate konverentse, mida täiendasid näitused õppematerjalidest, õpilaste töödest jms..

Õpetajate puudumine ülerajooniliselt nõupidamiselt koolivaheajal tõi tavaliselt kaasa noomituse – 6. ja 7. jaanuaril 1949 puudusid nõupidamiselt õpetajad Urm, Allas, Kerem (TLA f. R-191, n.1, s. 19) Koolikohustuslike laste nimestiku koostamine oli kooli ülesanne. Õpetajad pidid kontrollima kooli mikrorajooni ja koostama nimekirju koolis käivate õpilaste vanuse kohta teatud kuupäeva seisuga. Kontrolli aluseks olid majavalitsuste poolt esitatud nimekirjad, 7. keskkooli mikrorajooni kuulusid 3 majavalitsuse piirkonnad. Õpetajad pidi jälgima ka seda, kus jätkatakse õpinguid pärast mittetäieliku keskkooli lõpetamist ja kas kohustuslikku kooliikka jõudvad lapsed on ikka koolide juures registreeritud. Õpetajad avaldasid pahameelt kohustuse üle teha majavalitsuste juures „pedagoogilist propagandat“ ehk pidada kasvatusalaseid ettekandeid, mille jaoks ei tahetud neile ruumegi anda, saati siis kuulama tulla. (TLA f. R-191, n. 1, s. 88)

Õpetajad töötasid valimiste eel agitaatoritena. Tegevust jätkus küllaga – anda infot agitpunkti ürituste toimumise kohta, tutvustada valimismäärustikku jne.

Inspektorite aktidest selguvad hinnangud õpetajate tööle tundides. 1949. a. kooli inspekteerimise akt hindab tunde järgmiselt: õpetaja Alice Rannastu geograafiatund IX c klassis „3“, õpetaja Liine Prei loodusteadustund „2“ , õpetaja Karl Rebase füüsikatund „ 4“, õpetaja Linda Labi ajalootund „ 3“, õpetaja Herman Sassi füüsikatund „3“. (TLA f. R-191, n. 1 ,s. 19) Akti järgi ei jõutud uut ainet kinnistada, uue aine esitamisel rikuti nõuet hoida õpik kinni (!), õpetaja vastas ise oma esitatud küsimustele, õpilased ei saanud ainest aru. Mõningatel juhtudel hinnati õpetaja käitumine karmiks (Elmar Etverk). 1951. aasta inspekteerimisel oli tule all õpetaja Karl Rebane. Ehkki õpetaja sõnul oli antud teema füüsikas raske, õpik puudulik ja aega vähe, jõuti tunnis ette lugeda õpilaste poolt kirjutatud vemmalvärss. Õpetajale tehti sõrmuse kandmise pärast märkus. Esitati küsimus, kas ta kavatsevat abielluda, millele sm. Rebane vastas, et see ei puutuvat siia. (TLA f. R-191, n. 1, s. 26) Kontrollkäigu lõpp kujunes üsna teravaks. Direktor E. Jorš leidis, et inspektor tulgu kooli ikka abistamise eesmärgil, mitte „pähe andma“. Inspektor sm. Pavlova võttis direktorilt ära võimaluse lõpusõnaks. Kindlasti ei saa aga kahtluse alla seada inspektori tõdemust, et õpilased on rohkem arenenud kui mõned õpetajad. ( TLA f. R-191, n. 1 s. 26)

Ajalooõpetaja Maria Kaer teenis korduvalt kontrollijate pahameele sellega, et ei lasknud õpilasel jutustada ja oma mõttekäiku arendada, vaid segas küsimustega. Ühe vastuse juures loendas inspektor 13 küsimust. (TLA f. R-191, n. 1, s. 82) Atso Kiršfeldt meenutas, et Maria Kaer rääkis õpilastele oma õpingutest Venemaal Petrogradi ülikoolis, kus tema õppejõud oli professor Obrutsev, kes on „Sannikovi maa“ autor. Õpetajalt kuulsid nad, et mingit Talvepalee vallutamist 1917. aastal polnud, toimus lihtsalt riigipööre. Tolle aja kohta uskumatu, et õpetaja julges seda rääkida. Maria Kaer ja Vanda Vekšin suhtlesid sageli omavahel prantsuse keeles, kui tahtsid „salajuttu“ rääkida. Õpilane Aleksis Nikiforov, kes prantsuse keelest aru sai, vahendas teistele, et nad leppisid kokku kohtumise tolleaegses „Moskva“ kohvikus, et siis koos bridži mängima minna. Oli kirjutamata „seadus“, et õpilased selles kohvikus, kus õpetajad käisid, ei käinud. 1958/1959 õppeaastal tõsteti pedagoogilises nõukogus esile õpetajaid Basja Šnebergi, Johannes Kelderit (kõrgkoolide õppejõud kiitsid 7. keskkooli õpilaste füüsikateadmisi), Hilja Reinupit, Silvia Tammesalu, Salme Pendret, Herman Sassi ja Ludmilla Väinmaad (tänu kellele oli koorilaulu harrastamine kõrgel tasemel), kes kõik olid saavutanud täieliku õppeedukuse. Kehvad lood olid osa matemaatika ja vene keele õpetajate tulemustega. Noor matemaatikaõpetaja Aino Siirak endise pioneeritöötajana ei olnud õpetajana töötades veel lastega väga sooja kontakti saavutanud. Ütelda lastele liiga teravalt ja isegi salvavalt – mõnelgi noorel õpetajal on niisugune vale joon.

Kuigi vene keele õpikuid nimetati võimatuteks, pandi südamele keel lastele kättesaadavaks teha ja seejuures arvestada, et ei õpetata mitte emakeelt! Terav kriitika sai osaks keemiaõpetaja Olga Tootsmannile, mille peale õpetaja lubas kaevata kõrgemale poole. Klassipäevikute kohta ei ole palju muid märkusi tehtud peale korduva puuduse, et hindeid on vähe, veerandi lõpus aga hinnatakse rohkem kui kümmet õpilast tunnis. Mõned klassipäevikud olid vahel korratu väljanägemisega, mõnede õpetajate (kehalise kasvatuse õpetaja Johanna Hinno) sissekanded tehtud loetamatu käekirjaga, õpetaja Johannes Kelder pani aga hinnete asemel koguni plusse ja miinuseid! Õpetajad pidid enne suvevaheajale minekut selgitama, kui palju õpilasi suveks linna jääb. Kool pidi tagama õpetajate töö kasvatajatena pioneerilaagrites (1951. aastal 4 kasvatajat).

Mõnikord anti õpetajatele hoopis omapäraseid ülesandeid. Näiteks tuua kooli värvilised lipatsid, mis ei tohi olla painduvad ega rohelisest lauapaberist, kui neil pole eraldusmärke. Igal lipatsil olgu üleval vasakpoolses nurgas väikselt kirjutatud õppeaine nimetus. Iga õpetaja esitagu kokku lipatseid valemi: tundide arv + 2 + klasside arv lipatseid. (TLA f. R-191, n. 1, s. 34) Selliste „lipatsitega“ täideti õpetajate toas seinal olev suur puust tahvel – tunniplaan. Kooli direktoriga ei olnud Tallinna Keskrajooni Haridusosakond rahul. Põhjuseks vähene tähelepanu ideoloogilisele tööle. Tunde külastas E. Jorš küll, kuid ei analüüsinud neis toimuvat ideelis-poliitilist tööd. Rahul ei oldud tema tööstiiliga, nimelt püüdis ta oma tööd väga kergeks teha – tuli kella kümneks ja lahkus paari tunni pärast. Tööplaanina esitas kord venekeelse Moskvas heaks kiidetud kasvatustöö programmi eestikeelse tõlke, teine kord eelmise aasta tööplaani. 1957/1958 õppeaastal karistati teda finantsdistsipliini rikkumise pärast, valvsuse puudumise pärast ja vastutustundetu suhtumise eest kooli õppekasvatustöö juhtimisse. Järelkontroll 1958. aasta mais leidis, et ühtteist ideoloogilise töö vallas on paranenud, kuid lisas, et direktoril on väärseisukohad töökasvatuses. Ta ei tahtvat õpilasi füüsilisele tööle rakendada. Õppenõukogudes võeti endiselt vastu „otsuseid“ üldkehtiva korra kohta – õppeaasta algas 1. septembril nii ehk naa. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Õppealajuhataja Hilja Nõmmik pidi tihti direktorit asendama, oli hästi kursis ka kooli majandustegevuse poolega. Ta oli püüdlik ja arvestas kriitiliste märkustega. Kontrollidele ei meeldinud tema tööstiil, et ta liiga palju tegutses, ilmaaegu jooksis ja muretses, nagu poleks endaga rahul. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Õppealajuhataja Hilja Nõmmik peab oma tööaastaid Tallinna 7. Keskkoolis väga töisteks ja pingelisteks, mis oli ka põhjuseks, et ta õppealajuhataja ameti maha pani ja asus õpetama tollases Tallinna 1. Keskkoolis.

Õppetöö

Vene keelt hakati 1947. aastast alates õpetama II klassist. Keele õpetamise tase oli koolides madal ja selle parendamine oli õppenõukogudes korduv teema. Teistele vene keele õpetajatele toodi eeskujuks Basja Šnebergi. Tervitati õpilaste algatust (!) rääkida neljapäeviti koolis vaheaegadel ainult vene keelt! (TLA f. R-191, n. 1, s. 26) Keeleõpet pidi toetama hea ja sõbralik vahekord vene õppekeelega 19. keskkooliga ja motiveerima edasiõppimise võimalused Leningradi ja Moskva kõrgemates õppeasutustes.

Kuigi formaalselt oli vene keele õppimine eesti õppekeelega koolides vabatahtlik, oli sellest tehtud poliitiline kasvatusvahend. Vene keele õppimise vältimatut vajalikkust põhjendati väitega, et eesti rahvas sureb varem või hiljem välja. Venemaa eestlasest vene keele õpetaja Luise Kaevats pidas ennast vabatahtlikult ideoloogiatöötajaks ja suhtus õpilastesse üleolevalt. Selliste õpetajatega ei tulnud keeleõppimisest midagi välja ja kui konflikt liiga suureks paisus, asendati ebasõbralik õpetaja mõne teisega. Üleolevat suhtumist vene keele õpetajate poolt esines ka hilisematel kümnenditel.

Eesti keele tundmise ja huumorimeele puuduse tõttu tuli ette arusaamatusi. Hilja Nõmmik meenutas juhtumit, kus õpetaja Leida Vahtra ütelnud talle: palun ära pane mind musta nimekirja, toon kohe aruande. Selle peale läinud L. Kaevats partei rajoonikomiteesse kaebama, et õppealajuhataja Nõmmikul on must nimekiri! Peale vene keele õpetati seitsmendas kolme võõrkeelt (inglise, saksa ja prantsuse keelt), mis tekitas olukorra, kus tuli rakendada rühmaõpet (mõlemast paralleelklassist ühe võõrkeele õppijad) ja luua liitklasse (ühe võõrkeele õppijad erinevatest klassidest). Pedagoogilise nõukogu otsuses 8. jaanuaril 1960 esitati ettepanek vähendada võõrkeelte arvu kahele. (TLA f.R-191, n.1, s. 88) 1961. aastast likvideeriti prantsuse keele õpetamine. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Kõige enam oli õppeainetest nõukogude propaganda surve all ajalugu Ent kui mõni lootiski teadmatust ideoloogilise sõnavaraga asendada, siis see läbi ei läinud.

Erandlikult olid Eesti koolides lubatud kodundustunnid. Seda kogemust käis direktor E. Jors isegi Venemaal tutvustamas. 7. keskkooli õpilased kasutasid 1959. aasta I poolaastal Tallinna Õpetajate Maja kööki. ( TLA f. F-83, n. 1-k, s. 197) Oma kooli köögi kasutamisega seoses meenutas Hilja Nõmmik kahte korda, kui ta koolimaja tulekahjuohust päästis. Kodunduse tunnid venisid õhtuti pikaks, pliidisuu ees puukasti otsapidi torgatud puutokk ei olnud põlema läinud ja õnneks vaid suitsema hakanud. Kodunduse tundides korduvad vead lisaks tuleohutuse eiramisele olid märgitud ka kontrollide aruandes: makaronid pandi „keema“ külma vette ja kartulikeeduveele ei lisatud soola.

Hindamismääruse järgi oli kontrolltöid lubatud teha ainult matemaatikast ja võõrkeeltest, teistes ainetes olid lubatud tunnikontrollid. 7. keskkoolis rikuti õpilaste õigusi ja tehti kontrolltöid ka teistes ainetes. Liiga vähe kasutati hindamiseks frontaalküsitluse meetodit, ei nõutud vihikuid. Tunniplaani osas pidi arvestama õpilaste vajadustega. Lastele vaimset puhkust andvad tunnid tuli paigutada päeva keskele. Siingi juhtus, et teatud õpetajatele tehti tunniplaani koostamisel eelistusi. Inspektorid tõid rikkumisena esile õpetaja L. Urmi mugavuse eelistamise, sest tema vene keele tunnid olid „juhuslikult“ I vahetuse viimased ja II vahetuse esimesed.

Koolis töötas pikapäevarühm. Õpetaja Malle Tammlaan (töötas 1961–1962) tegi oma tööd suure armastusega ja töö oli hästi organiseeritud. Ta oli suuteline õpilasi abistama kõikides õppeainetes ja korraldama hommikupoolset aega II vahetuses õppivatele lastele. Töötati kitsastes oludes, kuid kasutada olev ruum oli hubane ja miljöö kodune. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213)

Õppeedukus

Kuigi sisseastumise poolest kõrgkoolidesse oli kool statistika järgi Eesti koolidest teisel kohal ja näiteks medaleid oli 1945. a. lennus 9 (TIKi arhiiv, n. 1, s. 8), 1946. aasta lennus 6 (TIKi arhiiv, n.1-k, s. 21) ja 1947. aasta lennus kolme klassi peale kokku 14, ei oldud õpilaste edasijõudmisega sugugi rahul. Peamiselt olid puudulikud hinded matemaatikas, vene keeles ja maateaduses. Matemaatika on õppeainena teadagi alati raskusi valmistanud, vene keele õppimine oli politiseeritud, kuid geograafia õppimise raskus seisnenud õpetaja sõnul sootuks liiga ulatuslikus programmis. Õppedukuse järsu languse (3%) põhjused seletuskirjas Tallinna Linna Haridusosakonnale olid järgmised: seitsmeklassilised koolid valmistavad õpilasi nõrgalt ette, vene keele õpetajad on tihti haiged, vene keele ja matemaatika õpetajad ei aita nõrgemaid õpilasi järele, selleks puuduvad ka vabad ruumid koolipäeva lõpus, 8. klasside programmid matemaatikas ja vene keeles on üle koormatud ja õppenädala koormus langeb neljale tööpäevale (esmaspäevaks ei anta õppida ja laupäev on „kergem“ päev ). Seletuskirjale on lisatud hariliku pliiatsiga Vot tak! (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Kui õpilaspäevikuid veel polnud, loodeti abi leida nn. hinnetevihikute sisseseadmisest. Õpetajad ei täitnud seda nõuet küllalt hästi, neid süüdistati vanast kinni hoidmises ja laiskuses. Hindeid pandi lubamatult vähe. Õpetajad kurtsid, et nad ei jõua igas veerandis õpilasele 4– 5 hinnet anda. Koolidirektori sõnade järgi tuleb õpilasi heaga ja karistusega õppima panna! Õpetaja on klassis täielik peremees, iga tema sõna on õpilastele seaduseks. Õpilasi ei tohi lasta olla ükskõiksed, see muretu olek tuleb neist välja kasvatada. Selles peavad kaasa aitama komnoored. 11. klassi nõrgad õpilased tuleb juba enne kooliaasta lõppu koolist eemaldada. Eriti 11ndate klasside õpilastega ei tule pehmelt käituda, nad pole enam lapsed. Koolist puudumise põhjuseks on ainult haigus, maal ja tööl käimine ning võistlused on põhjuseta puudumine.

Õpetajate kommentaarid halva edasijõudmise põhjustest olid erinevad: õpilaste poisikeselik eneseülehindamine ja eneseteadvus, maalt tulnud õpilaste halb ettevalmistus ja erinevatest koolidest tulnute erinev tase. Sarnased põhjendused kordusid aastast aastasse – õpetajad püüavad end õigustada, vigu peita ning vabandada … nõukogude õpetaja ei toimi nii, vaid püüab enesekriitika abil vigadest üle saada ja neid parandada. (TLA f. R-191, n. 1, s. 26) Mida ette võeti? Matemaatika õpetamise parandamiseks esitati tüüpvigade registreerimise nõue: seada sisse eri vihud, kuhu sisse kantakse õpilaste vead. Ühiselt tervitati õpetaja Saara Kalliku ettepanekut esialgu laskuda õpilaste tasemele, teha neile jõukohaseid töid ja siis aegamööda üle minna raskematele ülesannetele. Õppeedukuse protsenti hakati aruannetes nimetama 1960ndate alguses: 1961/1962 õppeaastal 85% (TLA f. R–191, n. 1, s. 122 a) ja 1962/1963 õppeaastal 92%. (TLA f. R–191, n. 1, s. 114)

Peamine halva õppeedukuse põhjus oli õpetajate hinnangul tundidest põhjuseta puudumine, direktor Oskar Radiku sõnavõttudes kordus etteheide selle kohta, et õpetajatel ei ole tunnid piisavalt hästi ette valmistatud ja nad ei kasuta uuemaid metoodilisi võtteid. 1959/1960 õppeaasta statistilise aruande lisas oli ühekordne aruanne 1959. aastal ja 1960. aastal üldhariduslike keskkoolide lõpetanud noorte töölerakendamise ja edasiõppimise kohta seisuga 1. detsember 1960. 1959. aasta 90 lõpetanust asus kõrg- või keskeriõppeasutusse õppima 52, samas 1960. aasta 108 lõpetanust 33. Tööle asus 1959. aasta lõpetanutest 31, 1960. aasta lõpetanutest 70, kusjuures 27 neist töölistena (tööstuses, transpordi ja side alal). Keegi lõpetanutest ei asunud õppima kutsehariduskoolidesse ega läinud tööle kolhoosi/sovhoosi. Kummalgi aastal asus kaks noormeest armeeteenistusse. (TLA f. R–191, n. 1, s. 106) Enamus lõpetanuist sooritas edukalt sisseastumiseksamid kõrgkooli ja asus edasi õppima. 1960. aasta oli mõnevõrra erandlik, sest lõpetas korraga 4 klassi, milles oli palju 2. keskkooliga poiste – tüdrukute vahetuse tulemusel õppima asunud poisse.

Eksamid

Eksameid anti igas õppeaines, 1948. aastal lõpetanud Gunnar Grossschmidt meenutab, et tegi 14 lõpueksamit, ehkki aineidki nii palju ei olnud. Selgituseks – näiteks matemaatika oli lausa kolmeks eksamiks jagatud. 1953. aastal hõbemedaliga lõpetanud Mare-Leet Toomre meenutab, et tegi X klassis 10 ja XI klassis 11 eksamit, eksamiperioodil oli igal kolmandal päeval eksam.

Eksamitega toimetulekule kaasaaitamiseks korraldati isegi lastevanemate koosolekuid, kus rõhutati, et tähtsam kui eksam on ettevalmistustöö. Parema tulemuse eesmärgil korraldati järeleaitamisrühmi paremate õpilaste eestvedamisel.

Alates 1956/1957 õppeaastast lõpetati üldhariduskoolide IV, V, VI ,VIII, IX ja X klassis eksamite korraldamine ja õpilased viidi järgmisesse klassi üle aastahinnete alusel. VII klassis tuli sooritada 3 eksamit: eesti keel (ümberjutustus), algebra koos aritmeetikaga (kirjalik) ja vene keel (etteütlus) ning XI klassis 8 eksamit: kirjandus (kirjand), vene keel (ümberjutustus), võõrkeel, algebra, geomeetria, füüsika, keemia ning NSVL ajalugu (suuline ainult XI klassi materjali ulatuses). (Nagel 2006: 71)

Eksamipiletid küsimustega koostasid õpetajad ise. Mitte harvad polnud eksamikorra rikkumised, nii õpilaste kui õpetajate poolt. 1950ndatel olid need seotud sagedasti keemiaga, kus õpilased avaldasid rahulolematust keemiaõpetajate Olga Tootsmanni ja Tatjana Amitani „kriidikeemia“ pärast, sest jäid eksamil katsetega hätta.

1947. aastal lõpetanute lõputunnistusel olid tulemused kokku 18 õppeaines: eesti keel, eesti kirjandus, vene keel, vene kirjandus, algebra, geomeetria, trigonomeetria, loodusteadus, NSVL ajalugu, üldajalugu, NSVL konstitutsioon, geograafia, füüsika, astronoomia, keemia, võõrkeel (saksa keel), psühholoogia ja ladina keel.

Keskkooli lõpetamisel anti välja küpsustunnistus, mis oli sinisel paberil musta trükikirjaga keskharidust tõendav dokument. Tunnistuse servades oli valge riba. Tunnistus oli eesti- ja venekeelne. Sissekanded tehti sinise tindiga. Eestikeelse tunnistuse poole keskel oli Eesti NSV riigivapi hajutatud pruunikas kujutis. Vesimärk: tähed CCCP. Küpsustunnistuse järgi nimetati ka keskkooli lõpueksameid küpsuseksamiteks, lõpukirjandit küpsuskirjandiks. Kirjanditeemad olid 1953. aastal: “Kommunistliku noore moraalne pale nõukogude kirjanduses”, “Kodanluse paljastamine Tammsaare romaanis “Põrgupõhja uus Vanapagan” ja “ Majakovski oli ja jääb meie nõukogude epohhi kõige paremaks ja kõige andekamaks poeediks (J.V.Stalin)”. Palju polnud muutunud ka 1960. aastaks, mil teemad olid: “Ainsaks ja õigeks tõeks suure Lenini tõde on (J. Smuul)”, “Töö ja töötav inimene J.Sütiste luules” ja “Ainult see väärib elu ja vabadust, kes iga päev läheb võitlusse nende eest ( “Faustist”)”.

20. juunil 1958. aastal arutati pedagoogilises nõukogus Maie Remmeli kirjandi teemal. Kuldmedalikandidaadi küpsustöö oli kirjutatud poliitiliselt vääralt, ebanõukogulikult ja hinnatud hindega “3”. Õpetaja Reinupi sõnavõtt oli järgmine: Tundides on tema seisukohad olnud õiged, kohati küll apoliitilised, aga mitte nõukogudevastased. Tal on huvitav, isikupärane arutlusviis, avaldab oma mõtteid, kaldub abstraktsele vaidlusele oma seisukoha kaitsmisel. Tahab minna kirjandust õppima. Töö kirjutamisel ei mõelnud ebanõukogulikult, kuigi seda saab nii tõlgendada. Õpetaja Hilja Reinupile esitas lühikese vastulause õpetaja Salme Pendre: Töö abstraktne, ei ole ühtki näidet. Järgnevast selgus asjaolu, et töö esitati lugemiseks ajalehe korrespondendile ja ajakirjanduses anti tööle halb hinnang. Hinnet tõsteti siiski ühe palli võrra, kuid lõpphindega “4” ei saanud M.Remmelit esitada kuldmedaliga autasustamisele.

Kirjanditeemad 1958. aastal: Talupoeg ja maa M. Šolohhovi “Ülesküntud uudismaa” põhjal, Inimeses peab kõik olema kaunis (A. Tšehhov), Töörahva elu ja võitlus J.Sütiste luules. Ajaleht “Nõukogude Õpetaja“ rõõmustas, sest “… oma väidete kinnitamiseks toovad abituriendid rohkesti näiteid mitmetest kirjandusteostest, nagu B. Polevoi “Jutustus tõelisest inimesest”, A. Fadejevi “Noor Kaardivägi”, N. Ostrovski teosest “Kuidas karastus teras”. Kaunilt kõneldakse meie kodumaa vabaduse eest elu andnud noortest kangelastest Zoja Kosmodemjanskajast, Aleksandr Matrossovist, Oleg Koševoist jt., kelle elu ja kangelasteod innustavad noori ka nende endi igapäevases töös” … (Nõukogude Kool ja õpilane 2006. Koost. E. Tammer. Postimees: Tammerraamat: 174 ) Kuldmedaliga keskkooli lõpetamiseks ei piisanud väga heast õppeedukusest. 1950. aastal arutati autasustamiseks esitatud lõpetajate sotsiaalne päritolu pedagoogilises nõukogus läbi. Näiteks … kuldmedaliga autasustamiseks esitatuist Hion, Ene Viktori t. päritolu on üldiselt tuntud. Tärk, Heli Osvaldi t. isa on mingi usulahu koguduse pastor ning seepärast otsustatakse seda õpilast kuldmedaliga autasustamiseks mitte esitada. Kuid Kivimäe, Helju Aleksandri t vanemad on kolhoosnikud. Õpilane ise komnoor ei ole, kuid töösse suhtub väga ausalt. Esitada. (TLA f. R-191, n. 1, s. 26)

Kuldmedaliga kooli lõpetanud pidid kõrgkooli õppima asumisel tegema vaid ühe vastava eriala eksami, hõbemedalistid pidid tegema kõik sisseastumiseksamid. Direktor E. Jorš soovitas õpilastel pärast keskkooli lõpetamist 2 aastat töötada, mille järel on võimalik edasi õppima pääseda konkursita. Ta mainis eraldi, et Merekooli võetakse 1957. aastal vastu ainult eestlasi! Direktor pani õpetajatele südamele, et kooli lõpetajatele tuleb teha õiglased iseloomustused. (TLA f. R -191, n. 1, s. 82)

Allikates mainiti lõpukella üritust esimest korda 1956. aastal: Vastavalt 7. keskkooli traditsioonile koguneti viimasel koolipäeval viimase õppetunni eel saali, kus neid tervitasid I klasside õpilase , siis anti neile viimne koolikell ja nad läksid viimsele õppetunnile. (TLA f.R-191, n.1, s. 71) Koolilõpupeod toimusid tavaliselt koolimajas. 1946. aasta lõpetajad tahtsid korraldada koosviibimist alkoholiga, millega aga ei nõustunud 5. keskkooli abituriendid. Õpetaja Paul Viires leidis, et võiks lubada alkoholi ja apelleerida õpilaste korrektsusele, sest absoluutse vastuseismisega võtaks meie neilt nende rõõmunatukese. Õpetaja Osvald Keremi arvates pidi koosviibimine koolis olema kas täitsa karske või üldse mitte! Kompromissi ei saavutatud ja pidu oli alkoholita, algas kell 18.00 ja ametlik lõpp oli 22.15. Esimest korda mainiti koolilõpetanute kokkutulekut 1959. aasta märtsis. (TLA f. R-191, n. 1, s. 88) . 8. jaanuari 1960 pedagoogilise nõukogu protokollis märgiti, et kohtumine endiste lõpetajatega oli veebruari esimesel pühapäeval. (TLA f. R-191, n. 1, s. 103) Ka edasiste allikate põhjal toimusid vilistlaste kohtumised veebruarikuus. (TLA f. R– 191, n. 1, s. 122 a)

Distsipliin

Ühtlane nõue riietuse osas oli tumesinine kleit, juuksed lihtsalt kammitud, puuduvad sõrmused ja lakitud küüned. (TLA f. R-191, n. 1, s. 44) Endiste erakoolide vormimütsi kandmine oli keelatud, kuid sellest keelust astuti üle. Ühtne koolivorm kehtestati 1955. aastal ja see oli kõikides liiduvabariikides ühesugune.

Koolile tehti etteheiteid õpilaste välimuse kohta. Mitte kõik tüdrukud ei kandnud vormikleite ja soengudki olid paljudel liiga daamilikud. Kategooriliselt oli keelatud sõrmuste ja ehete kandmine, mis ei kuulunud vormi juurde. Direktori juurde tuli välja kutsuda ka õpilased, kes kandsid kübaraid. Sõrmuste ja kübarate kandmine loeti kodanlike igandite hulka. Kodanlikeks iganditeks nimetati ka lihtsalt hilinemisi ja etteütlemisi.

Tuletati meelde, et õpilased ei või pärast kella 17.00 külastada kohvikuid ja viibida avalikus ruumis pärast kella 22.00. Pedagoogilises nõukogus 17. septembrist 1959 otsustati keelata koolis „hobusesaba soengu“ ja mitmesuguste pannalde ja kammide peas kandmine ja VII klassi õpilastel ka käekellade kandmine. (TLA f. R–191, n. 1, s. 103) Rahvariiete kandmisse, mis oli omapärane viis sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku kultuuri ellu viia, suhtuti väga positiivselt ja leiti, et laulupeo tarvis tuleks need lastele lapsevanemaid kaasates hankida. (TLA f. R–191, n. 1, s. 103)

Koolilõpupiltidel on näha, et tütarlastel olid seljas enamasti valged kleidid, riide materjal varieerus pere võimalustele vasatavalt siidini välja. Anni Viiding meenutab, et 1960. aasta lõpetanud tahtsid lõpetamise pidulikkust rõhutada valgete nailonkinnaste kandmisega, mida otseselt ära ei keelatud, kuid tunnistuse kätteandmisel ei tohtinud käed kinnastatud olla. Kuna valgeid kleite suviti tänaval harva kanti, arvati tänaval salgakesi liikuvaid valgetes kleitides tüdrukuid ka leerilasteks. Sageli värviti kleidid hiljem kas roosaks või helesiniseks.

Sõjajärgsete ja nõukogude aja kehvade tarbimisvõimaluste juures oldi väga leidlikud oma riietuse omapärasemaks muutmisel. Näiteks bareti äärt eriliselt välja venitades, väikesi kohvreid puusal käe all kandes. Vahel õmmeldi ekskursioonile sõitmiseks ühesugused kirjud sitskleidid või pluusid.

Tütarlaste halva käitumise personaalset arutamist tuli ette harva. Juhtumid olid koolielus vältimatud arusaamatused õpilaste ja õpetajate vahelistes suhetes. Tõdeti, et õpilased olid närvilisemad kui varem, kuid see, et nõukogude õpilased solvuvad ega lase endale alandavalt ütelda, on üldiselt hea tunnus. (TLA f. R-191, n. 1, s. 42) Õpilase käitumise arutamisel arvestati tausta. Sõjas isa kaotanud ja Leningradi blokaadi üle elanud tütarlapse ebaõpilaslik käitumine andestati. Seoses segakooliks muutmisega 1954. aastal muutus distsipliin koolis järsult: enamusel õpilastel, keda meile üle andis II keskkool, oli täiesti võõras distsipliini mõiste, õpilasreeglite täitmine, meie nõudmised olid nende arvates ülearused „väljamõeldised, mida ei tarvitsenud kuulata, veel vähe, täita. Äärmiselt ülbe poeglaste käitumine koridorides, saali aktustel, tuli ette roppude sõnadega õpetajate sõimamist, ähvardamist „hambad kurku lüüa“, õpetajate sinatamist … tütarlaste solvamist … – kõik oma kooli pahemiku saatis II keskkool 7. keskkooli. (TLA f. R-191, n. 1, s. 67) Kurdeti abi puudumise üle haridusosakonna poolt, sealt tuli vaid etteheiteid. Õppeedukuse % oli langenud näitajani 86,36!

Paljud poisid ei tulnud karmide naisõpetajate „käe all“ õppimise ja korraga toime ning läksid juba pärast VI või VII klassi tööle. 1956/1957 õppeaastal lahkus koolist tootvale tööle 6 (TLA f. R-191, n. 1, s. 87) ja 1957/58 õppeaastal 7 õpilast. Seletuskirjas nimetati enamikel juhtudel lahkumise põhjusena peamiselt elamispinna puudumist või vanemate suunamist mujale rajooni parteitööle. (TLA f. R-191, n. 1, s. 93)

Pedagoogilises nõukogus arutati järjest sagedamini personaalselt noormeeste halba käitumist. Õpetajad väljendasid sõnavõttudes igati mõistvat suhtumist, mõnel juhul piirduti noomitusega, teisel koolist väljaheitmise ja soovitusega minna tootvale tööle. Sagenesid juhtumid, kus õpilane tuli suunata erireźiimiga kooli. (Tallinna 7. Keskkooli pedagoogilise nõukogu protokollide raamat 1955-1956. TLA f. R-191, n. 1, s. 71) Erandlik oli 1960. aasta juunis lõpueksamite ajal arutusel olnud lõpuklassi tüdrukute käitumine, kes mööda kohvikuid ja restorane „rallisid“, klassi ja laenuraha „sirgeks lõid“. Pedagoogilise nõukogu otsus oli ühele tütarlapsele küpsustunnistus aasta pärast kätte anda tingimusel, et töökohast on saadud iseloomustus. (TLA f. R–191, n. 1, s. 103) Teisele anti võimalus teha küpsuseksamid aasta hiljem. Ka 1961. aastal otsustati kahele lõpetajale ebaväärika käitumise pärast küpsustunnistus tingimisi 1 aasta pärast lõpetamist kätte anda. (TLA f. R–191, n. 1, s. 114)

Raske oli 1954. aastal üle tulnud poistel harjuda vahetusjalatsite nõudega. Direktori korraldusel teostati klassides tuhvlikandmise kontrolle ja nõuti rangelt tänavajalatsite vahetamist koolis tuhvlitega. Ka tenniskingad on tänavajalatsid ja nendega kooliruumides käimine pole lubatud. (TLA f. R-191, n.1, s. 34) Samas kurdeti selle üle, et kauplustes puudusid suured numbrid toakingi (Tallinna 7. Keskkooli pedagoogilise nõukogu protokollid 1955 -1956 .TLA f. R-191, n.1, s.71), mistõttu vanemate klasside poistel oli nõuet raske täita.

Poisid olid harjunud kivipõrandatega, mis kannatasid kõike, nüüd tuli õppida parkettpõrandal viisakalt „kulgema“. Tuhvlite mittekandmise pärast saadeti isegi direktori juurde.

Vene keele õpetajat Vanda Vekšinit mäletatakse daamide kombeid (kuidas tänaval käima peab, et daam ei vaata nuuskamise järel taskuräti sisse, ei pane käekotti lauale jne.) õpetavana, mis teismelistele tüdrukutele palju nalja tegi. Mälestuste järgi vaesunud Peterburi aadlikest põlvneva õpetajannaga veeretati tundides jutt sageli sellele, kuidas ta oli käinud Inglise kuninganna audientsil ja milline sealne etikett oli.

2. keskkoolist üle toodud poisid püüdsid 7. keskkoolis Pudirivi traditsiooni jätkata, kuid sellised ettevõtmised keelati ära. Spontaanselt tulid vanad traditsioonid aeg-ajalt esile. Kui lõpukirjandite eel käidi Hirvepargis võimalike teemade (2 kirjanduslikku ja 1 vabateema) teada saamise või lihtsalt huvi pärast kogunemas, matkiti pudirivi liikumist, mis pigem oli hanerivi. Sellist kogunemist meenutab nii 1956. aastal lõpetanud Maie Kroonberg kui ka 1961. aastal lõpetanud Anne Veidenberg. Haridusministeeriumi akende all hüüti „Teemad välja!“. Sellised tegevused pälvisid linnarahva tähelepanu, trammid jäi seisma, inimesed autodest ja tänaval lehvitasid noortele. Ilma noomimata ei pääsetud.

Ideeline kasvatustöö

Kuigi koolipäeva kohustuslikuks osaks olid hommikused lineikad (rivistused), aktustel esinesid revolutsioonitegelased ja parteifunktsionäärid, et töötasid ette nähtud organisatsioonide grupid, oli üldine meelsus suunatud hariduse omandamisele ja punast propagandat võeti kui paratamatust. „Põhjaliku ettevalmistusega“ lineika nimetus oli kultuurihommik. 1954/1955 õppeaastal pühendati need N. Ostrovski, A. Haava, M. Lermontovi ja A. Hansen-Tammsaare loomingule, esinesid tavaliselt kirjandusringi liikmed. Kultuurihommikud algasid kolmapäeviti kell 7.30 ja nende toimumise eest vastutasid komnoored ja nende juhendaja Linda Urm. Õpetaja L. Urm vastutas ka iga nädal ilmuva seinalehe eest. Seinaleht oli võimalus mõtelda loovalt ja esineda omaloominguga, kuid oli samas tugeva ideoloogilise surve all. Toimetusel õpetajaga head kontakti polnud. Vaatamata revolutsioonilisele minevikule (oli J. Anvelti sekretär ja lahkus Eestist Venemaale peale oktoobripööret) oli L. Urm kaotanud Venemaal Stalini repressioonide ajal abikaasa ja tütre. Kuid ometi oli ta nõukogude ideoloogia toetaja.

Aktustele kutsuti peakõnelejateks pigem parteitöötajaid väljastpoolt kooli. Kui aga esineja ootamatult teatas, et ta tulla ei saa, tuli kõneleja leida õpetajate seast. Paraku ei pruukinud siis esitus olla ideoloogiliselt veenev, nagu juhtus 1945. aasta oktoobrirevolutsioonile pühendatud aktusel õpetaja Konstantin Treffneri kõnega. Hariduse Rahvakomissariaadi vaneminspektor pani aktusel tähele, et mõned õpilastest jätsid hümni lauldes teatud värsid laulmata. Selline nõukogude-vastase hoiaku demonstreerimine tuli hukka mõista ja süüdlased välja selgitada. Riiklikke tähtpäevi nagu SSOR aastapäev, NSVL konstitutsiooni päev (5. XII), rahvusvaheline naistepäev ja rahvusvaheline töölispüha (1. mai) tähistati ülekooliliste aktustega. (TLA f. R–191, n. 1, s. 122 a)

Osalemine mai- ja oktoobridemonstratsioonidel sai mitme kümnendi kooliõpilaste jaoks ebameeldivaks kohustuseks. Vabastuse võis saada vanema avalduse alusel, kuid seda ei olnud „soovitav“ kasutada. Enne paraadi toimusid Šnelli tiigi juures spordiväljakul riviharjutused ja riviülevaatus.

Demonstratsiooni korra eest vastutasid ja määrasid lippude ja loosungite kandjad sõjalise õpetajad – 1940ndate II poolel nooremleitnandi auastmes Rudolf Jõhvik, 1950ndate II poolel kapteni auastmes Nikolai Pekri. Atribuutika kandmine paraadil oli kõige tülikam ülesanne, sest „vahendid“ tuli pärast ürituse lõppu koolimajja tagasi viia. Nii juhtus mitmel korral loosungite „mahajätmist“, mis tähendas seda, et liikumise pealt lasti sellest käed lahti ja mindi edasi. Transparent kukkus lihtsalt maha ja tagant tulijad kõndisid sellest üle. Sellist juhtumit on mälestustes meenutanud nii 1957. kui ka 1959. aastal lõpetanud. Õpilaste sellist käitumist käsitleti võimuvastase aktsioonina. Tavaliselt selgus hilisemal arutamisel, et süüdi olid ilmastikuolud ja hetkeline tähelepanematus. 1956. aasta oktoobriparaadil juhtunut arutati 22. novembri pedagoogilises nõukogus. Õpilane, kellele lipp kanda anti, andis selle edasi, sest tema kindad olid õhukesed ja käed külmetasid. Kui lippu järjest edasi anti ja see rea ette jõudis, polnud enam vastuvõtjat ja lipp lasti maha. Sõnavõttudest selgub, et klassis pole poliitilist vastumeelsust, küll aga pilla-palla olekut. Õpilane on muidu tubli ja mõtleb nõukogulikult, kuid poeb vahest ulakatele õpilastele. Nõukogusse välja kutsutud lapsevanem oli nõus, et tegu oli vääritu ja karistust väärt. Kolme õpilast karistati käitumishinde alandamisega. (Tallinna 7. Keskkooli Pedagoogilise nõukogu protokollid 1956-1957. TLA f. R-191, n.1, s. 82)

Poiste kehaline kasvatus seoti sõjalise õpetusega. Kooli majandusülem, kehalise ja sõjalise õpetaja aastatel 1944–1954 Rudolf Jõhvik ei võtnud oma ülesannet liiga tõsiselt ja oli poistega kambamees. Gunnar Grossschmidt meenutab, et kooli juurest mindi sõjalise tunni ajal rivis lauluga („ Kalevite kange kants“) kusagile Väike-Ameerika kanti, kus istuti niisama juttu ajades ja koguni suitsu tehes! Ja siis tuldi lauluga kooli juurde tagasi.

Koolimajas oli relvaruum, relvade valvet teostasid vastavalt sõjaministeeriumi nõudele õpilased. Ka nädalavahetustel, mis selgub ühest õppenõukogus arutusel olevast juhtumist, kus pühapäevasel päeval noormehed mängisid valve ajal kaarte, suitsetasid, võtsid viina ja rikkusid mööbliesemeid!

E. Kornel meenutab oma mälestusteraamatus olukorda, millesse ta 7. keskkooli abituriendina sattus. Sõjalise õpetaja valikul … kõige pikemad ja tugevama kehaehitusega poisid (kokku 4) kutsuti välja sõjakomissariaati … kirjutati välja sõjaväepiletid ning suunati ALMAVÜ sildi all sõjaväeõppustele, mis koosnes raadioasjanduse õppimisest, katsetest sadama barokambris, lahingrelvadest laskmisharjutustest, langevarjuri kursusest. Ega … varjatudki, et keskkooli lõpetamise järel saadetakse meid (kontingent oli valitud mitmest Tallinna keskkoolist) teenima dessantvägedesse. .. Kogunemiskohaks oli määratud Türisalu … sõjaväkke minek pidi toimuma samal, 1959. aasta sügisel. (Kornel 2011: 20-21) Võib öelda, et nende noormeeste jaoks oli punavõimude poolt elukutsevalik ära tehtud.

Komnoored

1949. aastal oli Tallinna 7. Keskkoolis 61 komnoort ((TLA f. R-191, n. 1. s. 19), 1951. aastal 86 ( Akt 7. Keskkooli inspekteerimise kohta 1951. TLA f. R-191, n. 1, s. 35) Ühe allika järgi oli 1954. aastal Tallinna 7. Keskkooli ELKNÜ algorganisatsioonis 129 komnoort ja 17 klassi algorganisatsiooni ( TLA f. R-191, n. 1, s. 54) , teise järgi 81 , neist õppetöös jõudis edasi 72, hinnetele 4 ja 5 õppis 27 ( TLA f. R-191 , n.1, s.67). Arvatavasti on teine allikas usaldusväärsem, sest on koostatud komsomolialgorganisatsiooni sekretäri poolt ja selles on ära toodud ka paremiku nimed. Komsomoliealisi oli aga 1955. aastal koolis 485. (Akt 7. keskkooli inspekteerimise kohta 1955. TLA f. R-191, n. 1, s. 74). Esialgne number aktis oli koguni 585, kuid see on punase pliiatsiga ilmselt „töötlemise“ käigus parandatud.


Kooli passi (1956-1960) kantud komnoorte arv oli VII-XI klasside õpilaste kohta järgmine

õppeaasta komnoorte arv
1955/56 88
1956/57 70
1957/58 43
1958/59 39

Objektiivne komnoorte arv on 1959. aasta kohta, mil kontrolliti põhjalikult kasvatustöö olukorda ja komsomoliorganisatsiooni tööd Tallinna VII Keskkoolis (TLA f. R–2, n. 3, s. 213). Kooli komsomoliorganisatsioon oli 50-liikmeline, 43 õpilast ja 7 õpetajat. klass õpilasi komsomole 8 a 36 1 8 b 36 - 8 c 35 2 8 d 33 2 8 i 36 2 9 a 38 3 9 b 39 2 9 c 40 4 10 a 25 3 10 b 36 4 10 c 34 1 11 a 31 10 11 b 27 5 11 c 29 4

1961 /1962 õppeaastal oli komnoori 186. Inspekteerijad märkisid, et kooli komsomolikomitee sekretär sm. Värv töötas esimest aastat. „Hakkas sekretäriks“ vaid seepärast, et direktor lubas talle anda korteri. Nüüd kahetseb, et on 26 aastat vana ja „ei saa komsomolist lahti“. (TLA f. R– 2, n. 3, s. 213) Komnoorte arvu ja tegevusega ei oldud rahul. Uute liikmete organisatsiooni meelitamiseks tegi juhendav õpetaja komnoortele ülesande uurida kaasõpilaste mõttekäiku, et oleks parem neile läheneda. Ainsa tubli komnoorte juhina leiab mainimist Ene Hion, kelle tööga oldi rahul. ÜLKNÜ-sse vastuvõtmisel oli jõutud äärmise lihtsustamiseni – õpilasi võttis vastu kooli komsomolikomitee ja saatis seejärel kinnitamiseks rajoonikomitee büroole, kusjuures ühtki protokolli vastuvõtu kohta ei tehtud. Komsomoligruppides ei olnud peale valimiskoosoleku midagi toimunud. Kui varasematel aastatel olevat piirdutud materjalide fiktiivse vormistamisega, siis nüüd ei tehtud sedagi. Aruandest : Kool võiks oma välise korra suhtes paljudele koolidele eeskujuks olla. Õpilased käivad koolis vormikleitides, nende käitumine on korralik. Kooliruumid on puhtad. Komnoored kannavad komsomolimärke. Kui aga tungida töö sisusse, siis komnoored ei julge organisatsioonist avalikult rääkida ega kaasõpilaste seas agiteerimist teha. 10 c klassi grupporgi Larissa Ilpesi sõnutsi – „ kui komsomolist rääkida, siis peab seda tegema koridoris kahekesi jalutades, muidu hakkavad kõik kiusama“. Mõni õpetaja hakkavat koguni neid õpilasi kiusama, kes komsomoli astuvad. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Partei keskkomitee brigaadi liige sm. J. Renzer vestles eesrindlike õpilaste Terje Luigega (õpilaskomitee juhataja) ja Jüri Sarvetiga (raadiosõlme juhataja), kes komsomolist ei teadnud midagi, Eesti komsomoli ajaloost polnud kuulnudki, klasside komsomoliorganisatsioone ei pandavat koolis tähelegi. Vähe sellest, komisjon tuvastas, et rea kommunistide ja pedagoogide lapsed, kellest enamus ei kuulu komsomoli ja keda sageli tuuakse klassi 41. õpilaseks ministri korralduse alusel, ei karda isegi oma eitavat suhtumist organisatsiooni väljendada. Selle kinnituseks oli esitatud nende õpilaste mittetäielik loetelu (kokku 27 õpilase nimed VIII– XI klassini). Suur osa „patustest lapsevanematest“ olid erinevate koolide pedagoogid. Muud loetelus esitatud nomenklatuursed ametikohad olid kultuuriministeeriumi pearaamatupidaja, söökla „Viru“ direktor, Eesti Kalurikolhooside Liidu plaaniosakonna juhataja, ETKVL söökla juhataja, Teaduste Akadeemia Ehitusinstituudi vanem teaduslik töötaja, põllumajandusministeeriumi osakonnajuhataja, sotsiaalministeeriumi revident jne. Millise järelduse kontrollijad tegid, kui oli selgunud, et paljud eesrindlikud õpilased on komsomoli „ukse taga“ ja neidki, kes komsomoli on astunud, valmistasid ette hoopis kodused ? Koolis levis väikekodanlik vaim ja õpilaste teadlikkus oli väga madalal tasemel. Suurel määral oli sellises olukorras süüdi kooli direktsioon. Ei olnud püstitatud konkreetseid ülesandeid, õpilasi ei kasvatatud tööprotsessis, heal juhul püüti kommunistlikke ideid neile kunstlikult ja kampaanialikult väljastpoolt külge pookida. Oma kooli õpetajad hoidsid sellest eemale. Kui arutati mõnede õpilase vastalist käitumist seoses Ungari sündmustega, siis olevat direktor E. Jorš olnud sunnitud õppealajuhataja Hilja Nõmmiku ja õpetaja Aino Värgi koosolekult eemaldama, sest nad hakkasid suurest kaastundest koos õpilastega nutma. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Rahulolematust tekitas 7. keskkooli komnoorte töölerakendamine pioneeriorganisatsioonis ja väljaspool oma kooli, mistõttu neil oma komsomoliorganisatsiooni jaoks aega ei jätkunud. Sageli toimus see „ülitähtis“ töö tundide ajal. Eesti NSV haridusministri 16. märtsi 1949 käskkiri nr. 49 õpilaste ülekoormamise vältimisest ühiskondlike ülesannetega ja muu õppetööga nõudis selle väärnähtuse kõrvaldamist. Õpilane võis täita 1 ühiskondlikku ülesannet ja osa võtta mitte rohkem kui kahe organisatsiooni tööst, kulutades ülesannete täitmisele mitte üle 3–5 tunni nädalas. Kategooriliselt keelati õppetöö ajal ükskõik milliste ühiskondlike ülesannete täitmine ja tundidest lahkumine. (TLA f. R-191, n. 1, s. 18) 1950ndatel oli nii mõnigi koolinoor, kelle vanemad olid Eesti ajal olnud pahempoolsete vaadetega, idealistlik uue korra pooldaja. Peale isiklikku kokkupuudet uue korra funktsionääride tegeliku palgega toimus mõtteviisi muutus. Paljud uue korraga kaasa läinud kasutasid nõukogude korra võimalusi teadlikult oma materiaalse olukorra parandamise eesmärgil. Koolielus paistis see eriti hästi välja. Mõnigi õpilane kasutas ära vanemate positsiooni kogu klassi huvides. Enamasti oli see rasketel aegadel seotud mõne defitsiitse kauba, näiteks kleidiriide hankimisega või auto kasutamise võimalusega. Kuna ülelinnalisel komsomolijuhtide seminaril oli nimetatud 7. keskkooli kui kooli, kus väliselt on kõik korras, aga seesmist kommunistlikku kasvatust pole, otsustas komsomoliorganisatsioon esitada ettepaneku, et kõik oma kooli õpetajate lapsed oleksid komnoored. Seda käsitleti otsese surveavaldusena. Teine ettepanek puudutas nomenklatuuri 7. keskkoolis õppivaid lapsi, kes kindlasti peaksid olema komnoored. (TLA f. R–191, n. 1, s. 88) Komsomolitöös edukate motiveerimisel toodi eeskujuks 2. keskkool, kes sai õpilastele hinnalisi kingitusi teha ja avaldati lootust, et preemiad oleks üks võimalus koolis komsomolitööd huvitavamaks teha. (TLA f. R-191, n. 1, s. 88) 1950ndate I poolel loodi ka õpilaskomitee, kuid oma eesmärki õpilaste eest seista see ei täitnud, sest kogu ettevõtmine oli komsomoliorganisatsiooni kontrolli all. Pioneeritöö 1951. aastal oli 131 pioneeriealisest pioneerid 89. Sama aasta kohta on pioneeride arv aktis Tallinna 7. Keskkooli inspekteerimise kohta 91 (Akt 7. Keskkooli inspekteerimise kohta 1951. TLA f. R-191, n. 1, s. 35). 1952/1953 õppeaastal oli 174 pioneeriealisest pioneerid 126, kuid ikka leiti, et juurdekasv on väike. (1952/1953 õppeaasta õppe- ja kasvatustöö aruanne. (TLA f. R-191, n. 1, s. 48) Ühe allika järgi oli 1953/1954 õa 230 pioneeriealisest pioneerid 170 (TLA f. R-191, n. 1, s. 54), teise järgi 160, neist jõuab õppetöös edasi 72, hinnetele 4 ja 5 õpib 80 (TLA f. R-191 , n. 1, s. 67). Teine allikas on pioneeriorganisatsiooni juhi omakäeline aruanne ja seega usaldusväärsem. Kooli passi järgi oli pioneeride arv 1956-1960: õppeaasta pioneeride arv 1955/56 97 1956/57 83 1957/58 108 1958/59 105 (ERA f. R-14, n. 7, s. 77) 1959. aastal oli EKP KK kontrollbrigaadi aruande järgi kooli pioneerimalevas 188 pioneeri ja 10 pioneerirühma kohta ainult 2 rühmajuhti kommunistlikku noort. Vanempioneerjuht Aino Kuldama kokkuvõte pioneeritööst oli kriitiline ja esitatud kohustuslikus korras ÜLKNÜ KK VII pleenumi ja ELKNÜ KK II pleenumi otsuste põhjal. A. Kuldama tõi esile neid momente, mida pleenumid olid „otsustavalt hukka mõistnud“ nagu koondustel mitteküpsete ettekannete esitamine, koonduste läbiviimine koosolekute vormis ja õppeedukuse graafikute koostamine, mida need iganes ka ei tähendaks. Seltsimehelikku abi ja õpetajate osalust pioneeritöös oli vähevõitu. Üheksateistkümne A. Kuldama poolt esitatud eesmärgi seas oli õpetajate kohustus lugeda pioneeritööalast kirjandust, kuid ka üsna konkreetseid ülesandeid: pioneer kandku kaelarätiku kõrval ka rinnamärki, koonduste teemad õppeedukuse parandamiseks olgu pealkirja all „Õpi õppima“, „Kasuta õigesti 45 minutit“. Distsipliini parandamiseks tuli pidada koondus teemal „Millisena tahab sm. Stalin näha pioneere“. Matkade plaan tuli lisaks koostamisele ka täita (!) ning kui lumi tuleb, siis ehitada kooli juurde kelgumägi. Pioneerijuht ja komnoorte juht tunduvad sõnades olevat väga tegusad, mõlemad heitsid õpetajatele ette vähest osalust nii komnoorte kui pioneeritöös. Partei KK kontrollbrigaadi otsus kooli pioneerimaleva töö kohta oli järgmine: kogu pioneeritöö on piirdunud mängude ja isetegevusega. Aktiivi ei õpetata, koondustel ei tee pioneerid midagi praktilist, malev kujutab enesest mingit ebamäärast klassivälist ringi. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213 ) Vanempioneerjuht 1955-1957 oli Vaike Heinat. Pioneeritööd korraldanud 7. Keskkooli vilistlane Liidi Käoke (pioneerijuht 1957-1958) väljendas oma arvamust ideoloogilisest tööst kontrollidele, et „see oleks lastele igav“. Pioneerijuht ütles, et on komsomolis pettunud. Tema vastalise meelsuse tõenduseks on aktis toodud väljendid „kõik kohad on venelasi täis, eestlastel pole kuskil elada“ ja „kolhooside pärast on Eesti külas viletsus“. Kooli direktor E. Jorš nõustus kontrollijatega, et vanempioneerijuht töötab halvasti. (TLA f. R–2, n. 3, s. 213) Kui 1. märtsist 1958 asus pioneerijuhi kohale Roland Hurt, tõusis pioneeritöö veidi paremale tasemele – 10 pioneerirühmast seitsmel olid tehnikumidest ja tööstusettevõtetest rühmajuhid. (TLA f. R–191, n. 1, s. 141) Õppealajuhataja Hilja Nõmmik meenutab, kuidas üks agar partei linnakomitee instruktor tuli töövälisel ajal kooli, nõudis majahoidjalt sisselaskmist ja ruumide võtmeid ning asus pioneeritoas pabereid tuustima. Hilja Nõmmik sattus peale ja tõstis lärmi. Selline omaalgatus, pigem küll vahelejäämine, tõi parteifuktsionäärile noomituse. Sõnade ja tegude vahel pioneeritöös pidi olema tõesti suur kuristik, sest 1961/1962 õppeaastal oli Tallinna 7. Keskkooli pioneerimalev Tallinna 10 parema hulgas. Töökasvatus Esimestel sõjajärgsetel aastatel võtsid kõik osa linna taastamistöödest ja kui õpetajad seda eksamite ajal teha ei saanud, pidid nad osalema kooli remonditöödel. Pioneerjuht Helle Laasi juhendamisel ei tähendavat pioneeritöö ainult koonduste läbiviimist … vaid pidevat tööd ja otsinguid uute teede leidmiseks. Millised need uued teed on, artiklist ei selgu. Kuid esitatud fakt XI d klassi õpilaste suvel töötamise kohta (8683 tundi ) ei olnud kindlasti pioneeritöö saavutus. Nõukoguliku retoorikaga oli esitatud „tõdemus“ … isad-emad tulevad tööpingi juurest kooli, pojad-tütred lähevad koolist tööpingi juurde. See, et koolinoored suvel tööd teevad (Vaike Pavel, Helve Ulla ja Astrid Niitla arheoloogilistel väljakaevamistel, Kaarel Truupõld ja Jüri Metsis kolhoosis, Anu Rank kummitoodete vabrikus „Tegur“), esitati propagandistlikus võtmes. Milles seines šeflus ehk ühistegevuse korras abiandmine Tallinna 7. Keskkoolile? 1940ndate II poolel oli kooli śeff vabrik „Punane Koit“, kes soovis kasutada kooli ruume isetegevusõhtuteks, saada abi seinalehe tegemisel ja näiteringi organiseerimisel. 1956. aastast algas kampaania organiseerida kolhoosides õpilaste töö- ja puhkelaagreid. Kui laagri vahetuses oli näiteks 10 päeva, siis õpilased töötasid 6 ja puhkasid 4 päeva. Võimalik oli korraldada töö ka nii, et töö- ja puhkepäevad olid vaheldumisi. 7. keskkoolis ei korraldatud asju piisavas tempos, nii et „Nõukogude Õpetajas“ oli kool koos 10nda ja 30nda kooliga märgitud kui mahajääja. (Tükk, A. 1956. Organiseerime õpilaste laagrid kolhoosides.- Nõukogude Õpetaja. 26. mai) Kogu nõukogude okupatsiooni aja saadeti õpilasi, üliõpilasi ja linnade asutuste-ettevõtete töötajaid sundvabatahtlikus korras abiks erinevatele hooajatöödele maal – kolhoosidesse ja sovhoosidesse.. Koolide ja klasside kaupa käidi sügiseti maal ühistööl. 1950. aastal lõpetanud mäletavad töötamist Mahtra kolhoosis, 1961. aastal lõpetanud Lokuti kolhoosis. Nõuet kooli katseaed rajada polnud kuidagi võimalik täita, sest kooli õu oli asfalteeritud. Kooliõuel oli spordiväljak ja vaid üksikutel klassidel katsepeenrad. Istutatud oli 120 kuslapuud hekiks, 6 saart ja vahtrat, 4 pärna ja 2 õunapuud. (Tallinna 7. Keskkooli 1953/1954 õppeaasta õppe- ja kasvatustöö aruanne. TLA f. R-191, n. 1, s. 58) Spordiväljakul pidid need õpilased, kes kolhoosilaagris polnud ja ka mujal ei töötanud, tegema 12 päeva tööd. Kõikide õpilaste jaoks oli kohustus spordiväljaku rajamisel 6 tundi töötada. Seda kurvem oli aasta pärast tõdeda, et väljak oli põhjalikult rüüstatud. (TLA f. R-191, n. 1, s. 88). Hekk oli juurtega välja kistud ja minema viidud, hüppekast kive- ja pudelikilde täis loobitud, korvpallirõngad ja ronimisredelid ära viidud. Spordiväljak oli 19. keskkooliga ühine. Linna südames tänavafrondist allpool asuv kõrvaline koht sai sageli vandaalide läbi kannatada. Koolielu uus suund polütehniline õpetus 50ndate alguses tähendas seda, et õppetöö keskendus praktilistele ja loodusteaduslikele ainetele, eriti füüsikale. Õppetöö polütehniseerimine tõi kaasa näitlikustamise nõude. Programmides nähti ette praktiliste oskuste omandamine, laboratoorsed tööd, katsed, ekskursioonid. Õppeplaani võeti uuesti tööõpetus, mis aastatel 1950–1954 õppeplaanis puudus. IX klassis tähendas see konkreetse ettevõtte baasil tööstusliku tootmise aluseid ja X klassis autoõpetust ning elektrotehnikat. (Nagel 2006: 69, 70) 1954/1955 õppeaasta õppe- ja kasvatustöö aruandes loetleti ettevõtteid, mida külastati – Paberivabrik, Tikuvabrik, Kose Ilmajaam, ETKVLi keemiatöökoda, „Põhjala“, „Ilmarine“, „Marat“, „Pioneer“, kolhoos „Tulevik“, Kaubasadam, Maardu Fosforiiditehas jne. Erilise tähelepanu all oli füüsikaring, mis järjest kiita sai. Füüsikaring valmistas isegi katsevahendeid: 2 auruturbiini, kollektori mudeli, tuuleratta, lüüside mudeli jms.. Füüsikaringi juhendajat õpetaja J. Kelderit toodi kogu rajooni füüsikaõpetajatele eeskujuks aine loogiliselt ja lihtsas keeles esitamise ning frontaalse küsitlusmeetodi kasutamise eest. Tema tähelepanu pälvinud lahtine tund oli teemal „Vahelduvvoolu transformaator“. ( TLA f. R-191, n. 1, s. 58) Järgmisel õppeaastal oli 7. keskkooli 31 klassist 23s polütehniline õpetus ja šeffettevõtteks määratud Tünnivabrik. Direktor ei olnud polütehnilise õpetuse korraldusega rahul. Selle vajalikkusest aina räägiti, kuid ei aidatud teostada. Õpetajad olid juhuslikud, ilma pedagoogilise ettevalmistuseta. Puudusid sobivad ruumid. Tünnivabrik kui šeff ei rahuldanud polütehnilise õpetuse vajadusi. Efrida Jorš tõi võrdluseks näite ajast, mil ta töötas Krasnodaris kooli direktorina. Seal ehitas seffettevõte koolile töötoad ja saatis õpetama tõelised oma ala spetsialistid ja … ei solvanud kunagi oma kooli. (TLA f. R-191, n. 1, s. 77) 1956/1957 õppeaastal tehti ettepanek võtta kool oma šefluse alla ETKVLile seoses polütehnilise õppe vajadustega ja põhjendusega, et koolis õppis palju ettevõtte töötajate lapsi. (Tallinna 7. Keskkooli pedagoogilise nõukogu protokollid 1956- 1957. TLA f. R-191, n. 1, s. 82) Kord oli selline, et tootmispraktika sooritanud õpilased pidid esitama kaheleheküljelise aruande. 1959/1960 õppeaastal mainiti esimest korda vanapaberi ja vanametalli kogumist. Aprillikuu esimesel kümnel päeval sai tuua vanapaberit, seejärel metalli. Kui oli raskusi transpordiga, aitas komsomolikomitee. (TLA f. R-191, n. 1, s. 103) Kuidas? 1960. aasta 1. veebruarist hakati klasside vahel pidama arvestust sotsialistliku võistluse vormis. (TLA f. R–191, n. 1, s. 103)

Huvitegevus Aastatel 1948 kuni 1958 töötas koolis muusikaõpetajana Ludmilla Väinmaa, kelle eestvedamisel töötas muusikaring tõsise muusika huvilistele ja koorid, mis esinesid laulupidudel, samuti puhkpilliorkester. Kohustusliku repertuaari kõrval lauldi palju muudki, poliitilise sisuga laulud ei suutnud laulurõõmu murda. Venekeelsete laulusõnade valesti „hääldamisega“ väiksemas ringis, näiteks kooli laulutunnis, sai oma suhtumist enamasti karistamatult välja elada. 7. keskkooli kooride tase oli sedavõrd kõrge, et laulupedagoog Heino Kaljuste, kes organiseeris Tallinnas Pioneeride Palee juures ülelinnalist koolinoorte laulukoori, valis siit parimaid lauljaid oma koori. Pioneeride Palee lastekoor esines 1957. aastal Moskvas Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil, millest Anni Viiding kirjutab ajalehes „Säde“ ( jaanuar, 1957) – Dekaadi kontsertidest esinesime Tšaikovski- nimelises kontserdisaalis, Ametiühingute Maja Sammassaalis, televisioonis ja Suures Teatris. Lõppkontserdil Suures Teatris laulsime kaasa avakooris „Eestimaa tervitust“, esitasime V. Kapi laulu „ Minu kodu“, kuulajatele meeldis väga G.Ernesaksa kantaat „Tuhandeist südameist“. 1958. aastal toimus kontserdimatk läbi NL suuremate linnade – Leningradi, Kiievi, Minski ja Riia. (Pioneeride Palee lastekoor esineb kontserdiväljakul – Õhtuleht nr. 191, 14. 08. 1958) Raivo Diksoni eestvedamisel tegutses 7. keskkoolis koolibänd, mille repertuaaris olid enamuses kapitalistlikust läänest pärit lood. Džässbändis mängisid Raivo Dikson (klaver), Toomas Sepper (kitarr), Eenok Kornel (kontrabass). Bändil oli väljastpoolt kooli palgatud juhendaja ning mängima olid võetud ka teiste koolide õpilased (kaks saksofonisti). (Kornel 2011: 18 ) 1945. aastal töötas koolis kuus huviringi: näitering (esimees Hillar Palamets, 23 liiget, juhendaja õpetaja Paul Viires), kirjandusring (14 liiget, juhendaja õpetaja Paul Viires), kabe- ja malering (42 õpilast, juhendaja Mihkel Usai), poliitring (esimees Uno Pandis, 18 liiget, juhendaja Lydia Serebrjakova), muusikaring (18 õpilast, juhendaja õpetaja Sergi Annilo), spordikollektiiv (84 õpilast, juhendaja Mihkel Usai). Murelaps oli poliitring, kus pidi olema igast klassist vähemalt 5 õpilast, aga ei olnud. Filatelistide ring lõpetas aruande kohaselt tegevuse. Ringide töö kohta aruanded olid kehvad, sest õpilased ei protokollinud oma tegemisi. 1950. aastal oli koolis juba 10 huviringi. Lisandunud olid fotoring ja naturalistide ring, mille liikmeid mõnel juhul nimetati ka mitšurinlasteks. Ringil oli probleeme elavnurga merisigade ja jäneste toidukraamiga. Spordiring oli hädas VTK normide täitmisega, sest ujumist polnud kusagil harjutada. Võimla oli üle koormatud. Näiteringid töötasid väga aktiivselt, erinevate juhendajate nagu Silvia Laidla ja Ellu Puudisti käe all. 1950. a. lõpetanutel sai esinemisküpseks näitemäng A. Tšehhovi juubeliks (Aino Mändel, Hanno Kalmet), kirjandusringi Soome-teemalisel õhtul etendati Topeliuse Kuldne kuu (loo tõlkis lapsevanem Linda Viiding). Lavastati Tütarlapsed- kaunitarid, Minu sõber, Vigased pruudid, Kapsapea, Elulehekülg. Koostöös 2. keskkooli õpilastega esitati nääripeol 1950 Simukovi näidend Varblaste mäed (? ), Mihhalkovi Ma tahan koju. Harjutati sm. Järveti juhendamisel. Näiteringist kasvas välja terve rida tunnustatud näitlejaid: Tõnu Aav (lõpetas 1957 c) , Aarne Mati Üksküla (lõpetas 1956 c) Maila Liivoja-Rästas (lõpetas 1955 c) , Meeli Alev- Sööt (lõpetas 1956 a), Leila Säälik (lõpetas 1960 b), Eili Sild (lõpetas 1961 d), Anne-Reet Margiste (lõpetas 1960 c) ja Irja Pilvet-Aav (lõpetas 1962 c). Huvitegevuse aruandes 1958. aasta kohta oli esikohal kirjandusring, mis oli teinud kaastööd Noorte Häälele, andnud välja 5 kooli almanahhi (!), teinud ekskursioonid Mahtrasse, korraldanud arutluskoosolekuid Konstantin Fedini ja Aleksei Tolstoi loomingu üle, kohtunud Paul Viidingu ja Aadu Hindiga, ette kandnud montaaži oktoobrirevolutsiooni aastapäeval ja sõlminud sidemed Tartu II keskkooliga. Teisel positsioonil olev muusikaring oli seitse korda käitistes ja asutustes esinenud, kohtunud Olga Lundiga. Tähelepanu vääris fotoring, mis olevat välja andnud kolm numbrit fotoajakirja. Kokku tegutses 8 ringi. (TLA f. R - 191, n. 1, s. 88) Huvitegevusest Tallinna 7. Keskkoolis annab põhjaliku ülevaate artikkel Õhtulehes ( Hein, A. 1960. Rõõmu on palju – Õhtuleht nr. 262, 03. november) Artikli pealkiri on laenatud kooli direktori Marta Esseri arvamusavaldusest – Meil on palju õpilasi ja palju tööd. Me soovime, et ükski õpilane ei saaks halba hinnet. Meie elus on palju rõõmu, aga ei puudu ka mured. Kuid rõõmu on alati mitu korda rohkem. Klassiväline tegevus algab enne õppetunde ja jätkub pärast tundide lõppu. Juba kell kolmveerand üheksa tulevad kooli pikapäevarühma liikmed. Selles rühmas on umbes 40 õpilast, kellega tegelevad kuni kolmveerand kolmeni õpetajad Maie Tammlaan ja Viive Veeborn … Noor õpetaja M. Tammlaan: Vaba aja veetmiseks on … tuhat võimalust… Oleme käinud Aegna saarel, teatrites, klubides … tehastes, tutvumas vanalinnaga, külastamas loomaaeda … Täna kasutame … aja praktiliseks tööks, õpime nööpe ette õmblema. (Hein 1960) Pikapäevarühmas, mis oli tasuline, olid õpilased hommikusel ajal seetõttu, et algklasside õppetöö toimus nn teises vahetuses. Õpilasringe on koolis palju. Sportlased ehitavad mänguväljakuid. Fotohuviliste kasutada on aparaadid ja muud vajalikud seadmed. Vene keele ring korraldab peatselt sõprusõhtu, kuhu kutsutakse Tallinna 19. Keskkooli, vene õppekeelega kooli vanemate klasside õpilased. Koosviibimisel on kõigil hea võimalus vene ja eesti keele oskust praktiseerida. (Hein 1960) Kunstiring loodi 1959. aastal ja selle tööst võttis 1960. a osa umbes 50 õpilast. Juhendaja Senta Kivistik jutustab oma tähelepanekutest ja muljetest pikast reisist Euroopasse. Vestlust illustreerivad fotod, pildimaterjal ja kaasatoodud suveniirid, Küprose saare kõrkjaist valmistatud originaalne kandekott lausa kutsub ennast käega katsuma. (Hein 1960) Keskastme muusikaringi (5.,6., ja 7. klasside õpilased ) juhendas õpetaja Selma Vaitmaa. Puhkpilliorkestri liikmetest on artiklis nimetatud Tiit Vilu, Anti Lauba, Viktor Olunus ja Roland Raik. Loodetakse, et 1961. aasta maiparaadil saab kool oma orkestri saatel marssida … Koolis tegutses oma muusikakool, kus kümne õpetaja juhendamisel õppis vaadeldaval aastal 66 õpilast, neist 54 klaveri, 7 akordioni ja 5 viiuli erialal. Kuid keskkooliosa muusikaring ja koorilauluharrastus jäid pärast õpetaja Väinmaa lahkumist 1958. aastal kiratsema. Koorilaulutundidesse tuli õpilasi sundida, naiskoor enam ei esinenud, puhkpilliorkestrit polnud. (TLA f. R–191, n. 1, s. 114) Loodusringi liikmeid nimetati katusorganisatsiooni järgi noorteks naturalistideks, nende hooldada oli nn. elavnurk. Artiklis kirjeldatakse Inna Raisina, Katrin Tamjärve ja Kaie Kuke tegevust akvaariumi puhastamisel, lisades, et sööda hankimine kaladele on poiste ülesanne. (Hein 1960) Kirjandusringi juhendasid õpetajad Hilja Reinup ja Silvia Tammesalu. Nende teeneks tuleb lugeda huvi äratamist kirjanduse ning keele vastu. See on hea, sest keel on paljude inimpõlvede kestel kogutud pärand, mida peame avardama ja rikastama … kirjandusringis püütakse seda jõudumööda teha. (Hein 1960) Kirjanduslikku omaloomingut avaldati esialgu käsikirjalistes almanahhides, esimene neist oli mitme kooli ühisväljaanne 1958. aastal, 1960. aastal ilmus esimene oma kooli almanahh Pungakesed, millele 1961. aastal järgnes teine. Trükivalgust nägi almanahh Trükitähed I 1965. aastal (II väljaanne 1969, III väljaanne1988). Kirjandusring andis 1960. aastal välja almanahhi Pungakesed, mis oli masinakirjas trükitud, kaunilt köidetud (lapsevanem Treumanni poolt) ja illustreeritud (Marju Mutso poolt). Almanahhi toimetasid Anni Viiding (lõpetas kooli 1960 c klassi ja asus õppima Leningradi kõrgemas õppeasutuses), Peeter Loit (lõpetas kooli 1960 c klassi ja siirdus Tartu ja kannab ülikoolimütsi, Viiu Härm (1962 a) ja Irja Pilvet-Aav (1962 c). Seda almanahhi ei ole kahjuks õnnestunud leida, direktor M. Esseri Pungakeste ideelis-poliitiline saatesõna – … las puhkevad pungakesed, kevadiselt kaunilt, et kommunism nii õide lööks ei kahanda ei selle ega järgmise almanahhinumbri sisulist väärtust (vt. artikkel Almanahhid). Kirjandusringi tegevus ei piirdunud kaugeltki omaloominguga, väisati kirjandusega seotud paiku Palamusel, Kurgjal, Alatskivil. 1964. aastal lõpetanud meenutavad, et seoses M. Undi Hüvasti, kollane kass ilmumisega oli lugemishuvi väga suur. Teos käis käest kätte ja tuli ühe õhtuga läbi lugeda. Peeti mitteametlikke kirjandusõhtuid, kus loetu üle mõtteid vahetati. Vabariiklikud koolinoorte isetegevuse ülevaatused lõppesid piduliku kontserdiga „Estonia“ kontserdisaalis, mis kanti üle televisioonis. 1960. aastal toimunud VI vabariiklikust ülevaatusest võttis osa 1700 koolinoort: koorid esinesid 2. keskkoolis, vokaalansamblid ja solistid Tallinna Linna Vabatahtliku Tuletõrjeühingu klubis Vana-Viru 14, rahva- ja karaktertantsijad „Eesti Energia“ saalis, instrumentaalansamblid ja -solistid, puhkpilliorkestrid J. Tombi nim. Kultuuripalees, näiteringid ja deklamaatorid Pioneeride Palees, võimlejad ja akrobaadid Tallinna Ehitustehnikumis. (Koolide kunstilise isetegevuse VI vabariiklik ülevaatus – Noorte Hääl nr.96, 23.04.1960) Parimate seas olid järgmised 7. keskkooli õpilased: vokaalansamblitest I koht duett Tiina ja Tuuli Kiilaspea, III koht duett Eevi Siilo (lõpetas 1961 b) ja Reet Haug (lõpetas 1962 a), instrumentaalsolistidest I koht Peeter Loit (lõpetas 1961 c) viiulil, II koht Tiit Roonurm (lõpetas 1962 c) klaveril, III koht Juta Rein (lõpetas 1962 c) akordionil, T. Rass akordionil, deklamaatoritest I koht Anni Viiding (lõpetas 1960 c), II koht Eili Sild (lõpetas 1961 d), kirjanduse omaloomingu eest aukiri Viiu Härmile (lõpetas 1962 a), muusikalise omaloomingu eest aukirjad Tiina Kiilaspeale ja Tiit Roonurmele. (Parimatest parimad – Noorte Hääl nr.110, 11.05.1960) Ekskursioonidel käidi rongiga, näiteks Riias, Leningradis. Reisiti ka lahtise veoauto kastis! Ööbiti tavaliselt mõne koolimaja klassiruumides mattidel või paremal juhul kooli internaadis. Vahel kaasnesid ekskursioonidega probleemid. Viiekümnendate lõpul organiseeris üks X klass šeffide kaudu endale reisivõimaluse, siis otsustas kool seda klassi mitte ekskursioonile lubada ja šefid olid hädas, sest neil oli buss tellitud ja makstud. Et šeffe mitte alt vedada, otsustati saata ekskursioonile 30 tublit õpilast-komnoort. (TLA f. R–191, n. 1, s. 88) Koolipeod Koolipeod olid populaarsed ja tihti oli see ainus võimalus omaealistega koos vaba aega veeta. Koolipidudel oli alati eeskava. 1945. aasta nääripeol esitas XI klassi õpilane Uno Onton kõne “Jõulukombed“ !! Ülejäänud etteastetest kavas on näha, et järgitakse kindlat võtet olla numbrite valikul võimalikult laia haardega. Esitusel olid Krõlovi valm “Siga tamme all”, Mozarti klaveripala “Fantaasia”, sekstetilt Rammo “Õrn ööbik” ja K. Hermanni “Pulmalaul”. Gunnar Grossschmidt (lõpetas 1948 a) meenutab koolipidudelt E. Kõlari kivintetti koosseisus E. Kõlar, G. Podelski, U. Naissoo, A. Oit, V. Ojakäär. 1950. aastal lõpetanud A. Mändel meenutab, et nad korraldasid koolipidusid kolm korda aastas ja sellega teenitud raha eest said korraldada klassile kevadise väljasõidu. Ansambel “Mickeyd” kutsuti väljastpoolt kooli ja ka peole võisid tulla ka noored väljastpoolt kooli. 1950ndate koolipeod olid ülelinnalised, vahel oli laupäeval pidu ühes, pühapäeval mõnes teises koolis. Kuumemaid bände oli “Tarbeklaas”, kelle pärast alati kohale mindi. Purjutamist ja kaklemist polnud. Õppealajuhataja Salme Vapper (1952-1956) oli meister distsipliini kontrollimisel, kes kus pidudel käib. Kui selgus, et käidi kohtades, kuhu õpilastel oli keelatud minna (näiteks Parteikooli pidudel), tuli keskkool mujal lõpetada. 1960ndate alguse koolipeod olid põnevad selle poolest, et igal aastal tuli moodi mõni uus tants – twist, bugi-vugi, rock`n roll. Noored ammutasid uusi suundi kuulates Rootsi rannikuvetes töötanud piraatraadiojaama Nord. Moodi tulid paksu tallaga firma Bata kingad ja siilisoeng. J. Smuul andis sellise välimusega noortele lõnkuva kõnnaku järgi nimetuse lõngused. Sellest ajast pärinevad ka pidudejärgsed kaklused. 1964. aastal lõpetanud Krista Mits meenutas klassivenna hukkumist Viru tänaval kokkupõrke tagajärjel. Tallinna 7. Keskkooli koolielu meedias Ringvaate “Nõukogude Eesti” jaoks jäädvustati filmilindile 7. Keskkooli õpilased metsa istutamas (1948), nääripidu (1957), kodunduse tund (1957). Kinolinale on jäädvustatud ka lõpuaktused 1951., 1955. ja 1958. aastal. Õhtulehe rubriigis “Mida näeme uues kinožurnaalis “artikkel “Nõukogude Eesti” nr. 45 kirjeldab lühidalt kõiki ringvaate filmipalasid, teiste seas eespool nimetatud kodunduse tundi – Tallinna 7. Keskkooli tütarlapsed peavad kodumajandust üheks huvitavamaks õppeaineks. Tütarlapsed ise teevad kõik sisseostud ja valmistavad mitmesuguseid toite. Pole viga, nende käes ei lähe kõik veel küll nii nagu vaja, aga hea algus on pool võitu! (“Nõukogude Eesti” nr. 45- Õhtuleht nr. 289, 10.12.1957)

Lõpuaktusest Tallinna 7. Keskkoolis anti ülevaade artiklis   pealkirjaga Küpsustunnistusega ellu (Õhtuleht nr. 146 . 23. 06. 1958), mis on  Õhtulehe esiküljel: Kooli aulasse astudes tekib pidulik meeleolu …ruumi tulevad 7. Keskkooli 86 lõpetajat. Tänane päev on neile kõige kaunim ja pidulikum… saavad ju noored kätte küpsustunnistused. Kooli direktor Elfrida Jorš tervitab lõpetajaid nende tähtsal päeval ja soovib neile edaspidises elus parimat õnne ja edu. Seejärel annab ta kätte küpsustunnistused. Tugev käepigistus, mõned sõnad noore koolilõpetaja õppeedukuse või ühiskondliku tegevuse ning saavutuste iseloomustamiseks. Kommunistlikud noored Mai Saar ja Mari Viiding on mõlemad kuldmedali kandidaadid. Esimene oli tubli klassiorganisaatorina, teine aga aktiivsemaid liikmeid kooli kirjandusringis ja tema sulest ilmus ka omaloomingulisi palasid…Lõpetajatele ütlevad häid lahkumissõnu klassijuhatajad Vahtra, Pendre, Schneberg, kommunistlike noorte organisatsiooni esindaja Marju Topman ja Linda Viiding lastevanemate poolt… Juttu tuleb ka sellest, mis saab nüüd edasi. Artiklis tuuakse esile küll edasiõppimise soov, kuid rõhutatakse samas neid, kes enne soovivad asuda nn. tootvale tööle  – Jukk Reintam tahab saada masinaehituse inseneriks, aga enne seda asub noormees tööle Tallinna Ekskavaatoritehases. 

Aktuse kava järgis traditsioonilist ülesehitust – esitamisele tuli kohustuslik nõukogude autori teos (T. Hrennikovi “Usatavate sõprade laul” meeskvartetilt), esindatud oli maailmaklassika (soome helilooja P. J. Hannikaineni “Kevade käes” naisansamblilt ) ja eesti autorid (D. Vaarandi luuletus “Lihtsad asjad” Mari Viidingu esituses ja K.Türnpu “ Lahkumise laul” meesansambli esituses). Vastupanuavaldusi nõukogude võimule Westukad näitasid oma leppimatust kooli kaotamise pärast ja kooli vaimu säilimist vormimütse kandes ning mitteametlike lõpumärkide ja lõpusõrmuste organiseerimisel, kus kooli number 7 kujundati V II K , milles V ja II meenutasid W tähte. Lõpusõrmuste või- märkide tellimisel komnoori punti ei võetud. Kuni ametliku kooli lõpumärgi sisseseadmiseni ja ka pärast seda püüti sõrmuste kavandamisel oma fantaasiat rakendades mingeid Eesti ajal kasutusel olnud detaile kasutada. Westukad ei unustanud ka oma kooli tunnuslaulu, milleks oli Riho Pätsi „Poiste laul“. 1946. aastal arutati õppenõukogus õpilase Veljo Käsperi käitumist seoses ühe mittepoliitilise vahejuhtumiga koolis (õpilased ei oodanud ära haigestunud füüsikatunni asenduse teadet ja lahkusid), kuid tõi samas lagedale antud asjas mitteolulise – nimetatud õpilane oli saksa okupatsiooni ajal Hitlerjugendi liige olnud ning organiseerinud 1945. aasta maipidustuste ajal korratusi. V. Käsperi nime kooli lõpetanute nimekirjast ei leia. Samal aastal tehti ühes õppenõukogus teatavaks, et osa VIII a klassi õpilasi (Lia Frey, Aili Jürgenson, Lisl Lenzius, Pavel Andrea ja Adele Randoja) ja üks IX klassi õpilane (Tšernova) on julgeoleku poolt vahistatud poliitilist laadi kuriteoga seoses. Juhtumit protokollis ei kirjeldatud, kuid õppefilmis „Võõra võimu all“ (Mart Taevere ja Hendrik Reindla õppefilm "Võõra võimu all: repressioonid okupeeritud Eestis 1940–1991" (2005) ütleb Tõnismäel Pronkssõduri kõrval seistes üks osavõtjatest lihtsalt … ja siis me lasime selle ausamba õhku. See oli puidust mälestussammas nn. Tallinna vabastajatele. Õppenõukogu resolutsioon kogu loo kohta oli järgmine: … VIII a klassi õpilased on suuremalt osalt omast õppetööst veetnud kodanliku eesti- ja okupatsiooniaegsetes koolides, siis on nende maailmavaade … segatud mitmesugustest vooludest. Klassijuhatajate eriliseks ülesandeke on siin õpilastele muretseda õiget suunda ja selgust. (TLA f. R-191, n. 1, s. ) Nende õpilaste jaoks lõppes koolitee 7. keskkoolis ja jätkus Siberis. „Lihtsamate“ juhtumitena meenutas Hilja Nõmmik ärklile trükitähtedes tavotiga kirjutatud loosungit Venkud, minge Peipsi taha. Süüdlasi püüti tuvastada käekirja sarnasuse alusel. Selleks tuli õpilaste vihikud julgeolekukontrolli jaoks kokku korjata. Süüdlased ei selgunud. Klassijuhatajatunde õppeplaanis polnud, selleks tuli aeg ja ruum leida tunniplaani väliselt. Klassijuhatajad põhjendasid puudusi oma töös peamiselt ruumipuudusega tundide järel, mis oli tõsi. Poliitiliselt kahtlaste õpilaste õigele teele suunamiseks tuli klassijuhatajatel külastada kodusid ja vestelda vanematega. Õpilane Uno Pandise käitumine näärivanana „jättis oma väljendustes soovida“, kuid peale jäi direktor M. Usai esitatu, et kahemõttelisused polnud õpilase kommunistliku noore meelsust arvestades sihilikud. Edaspidi tuli selliste juhtumite vältimiseks kõikide esinemiste eel esitada kirjalik tekst! 1949. aastal tehti kodanlikuks natsionalistiks vene keele õpetaja Aleksandrine Pedusaar, märgi said külge ka need õpilased, kes tema juures järeleaitamistunnis olid käinud. (TLA R-191 n 1 s 26). 1953. a. lõpetanud Mall Kari meenutab ajakirjas „Stalinlik Noorus“ ilmunud õpetaja Virve Lusmägi artiklit, milles ta kolleegi õpilaste kodanliku natsionalismi mõtteviisi kaasamises süüdistas. 1956. aasta Ungari ülestõusuga seoses meenutas 1961. aastal lõpetanud Toomas Šadeiko, et vene keele ja matemaatika õpetaja Salme Etverk tegi oma tunnis VI klassi õpilastega ülestõusu ohvrite auks leinaseisaku! H. Nõmmik (õppealajuhataja aastatel 1955–1961) meenutas juhtumit, kus mõned poisid jätsid söögiraha maksmata ja hankisid selle raha eest kusagilt rapiirid. Nende „venelaste peksmise ühing“ (neil olid ka papist rinnamärgid) valmistus sel moel lahinguks Lindamäel. Lugu tuli avalikuks seoses lapsevanema järelpärimisega, kas tema poeg ikka sööb koolieinet, mille jaoks vanemad raha olid andnud. 1959. aastal lõpetanud Ülle Puusep ja Urve Teistre meenutasid kaht omaette hoidnud klassiõde, kes tegid katse üle jää Soome põgeneda. Aktiivsema ühistegevusega klassides anti välja oma ajalehte, milles kajastati igapäevast koolielu. 1952. aastal lõpetanud XI a andis välja klassi ajalehte „Naaskel“, millel moto Edasi, Isamaa patrioodid! 1951. aasta 12. novembri väikeses formaadis 8leheküljeline ajaleht on III aastakäigu 5. number, mis on üldjärjestuses 15. Tiitellehelt loeme pealkirja alt „Uue jõuga tööle“ : On möödunud palju nädalaid sellest päevast, millal ilmus viimane „Naaskli“ number. Mitu nädalat ootasid vaprad patrioodid esmaspäevadel asjatult oma häälekandjat, Inna Marciniak koguni avaldas kartust, et „Naaskli“ trükikoda on õhku lastud või ei tea mis kähmakate poolt rüüstatud… Sõjakas Effus (Evi) Raba otsustas aga „Naasklli“ toimetaja „lineikale“ saata aru andma oma vastutustundetust suhtumisest klassi ettevõttesse. On selge, et isegi õiglane võitlus ei saa olla edukas ilma häälekandjata. Seepärast asugem uue jõu ja innuga tööle. Inna Marciniak, ära unusta, et möödunud aastal sinu karikatuurid lõbustasid patrioote ülimal määral! Juta Hinrikus! Viska supipatta oma vanad loorberid või sööda nad raugastunud Pegasusele– aeg on teenida uusi! Helle Kaar! Keera üles oma teravmeelsuse kell! Seistes läheb see rooste! Kõik sisult huvitava, lõbusa ja kõrgelt ideelise „Naaskli“ eest! Juhtkirja ametlikust retoorikast kumab läbi irooniat. Pealkirja all „Meie soovid“ on huumorivõtmes esitatud hinnang piiratud filmivalikule kinodes: Väikese Mai suureks sooviks on teha oma emale selgeks, et igat filmi on vaja vaadata vähemalt kolm korda. Väikese Maiga nõustus osaliselt Susann Neljas, kes tunnistas häbelikult, et ta suureks sooviks on näha filmi „Valgus Koordis“ veel kümnendat korda. Nääripühiks kingiideed lähtuvad isiksuslikest omadustest nii õpetajate – Vahtrale (Leida Vahtra) tuleks kinkida grammofoniplaat, millesse on sisse mängitud tema tavaline jutt kontrolltööde jagamise puhul; edevat Kimlit (Andres Kimmel) tuleks vajalikul määral varustada kõige vängema lõhnaõliga; Riga (Salme Riga) oleks väga tänulik, kui talle tundides kingitaks vähegi tähelepanu, kui kaasõpilaste suhtes: Eva Anvelti südant võib võita mõne haruldase kaktuseliigiga; Lehti Metsaalti võib rõõmustada see inimene, kes oleks nõus vahetama oma korrutustabelitega ruudulised vihikud tema ilma tabeliteta vihikute vastu… Lugudes on vihjeid keelatud lääne tantsudele, kooli vormiriietusele, tögatakse kaaslaste vigu ja antakse ajatuid nõuandeid koolis toimetulemiseks. ( Naaskel nr.5 – 12.11.1951 – originaal Helle-Mai Aaremäe erakogus) Tallinna 7. Keskkooli koolielu M. Esseri interpretatsioonis (Esser, M. 1961. Rahvaste sõpruse, nõukogude patriotismi ja sotsialistliku internatsionalismi kasvatamisest koolis. Ettekanne Tallinna 7. Keskkooli töökogemustest Tallinna üldhariduslike koolide direktorite nõupidamisel 1961. aasta aprillis. Tallinn: Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu väljaanne nr. 55) tundub kohati uskumatuna. M. Esser toob näiteid sellest, kuidas kirjandustundides rahvuseepost käsitledes rõhutati Kalevipoja sõprust idanaabritega, kuidas III klassis loeti peatükki „Heinal“ ja vesteldi kolhoosikorra eelistest. Ajalootunnis Jüriöö ülestõusu käsitlemisel rõhutati eesti ja vene rahva ajalooliste sõprussidemete kujunemist võitluses ühiste vaenlaste vastu kauges minevikus. Raske on ette kujutada, milline võis välja näha ja kas üldse toimus nõukogude armee aastapäeval II klassis matkimismäng „Armeelased paraadil“. (Esser 1961: 8) XI klassi klassijuhatajatundide 14 teemast pole ühtegi, mis ei täidaks internatsionaalse kasvatuse ülesannet. VIII klassi klassijuhatajatundide 10 teemast üks on pühendatud taliolümpiamängudele Squaw Valleys. (Esser 1961: 11, 12, 13) Kõik suuremad ja õnnestunumad üritused toimusid autori sõnul koos 19. keskkooli õpilastega. Ekskursiooni eesmärk Leningradi oli mitte niivõrd huvi kultuuriväärtuste vastu kui sõpruse edendamine sealse 207. keskkooli komnoortega. Õpilaste kirjavahetuse kohta sotsialismimaade noortega avaldab M. Esser arvamust, et individuaalne kirjavahetus on õpilastele kasvatuslikust seisukohast vähepakkuv ja võib mõnikord viia koguni mittesoovitavatele tulemustele! Rahvaste sõpruse karneval on kaante vahele jõudnud kooli üritustest üks väheseid, mis ehedana tundub. Lõpetuseks üks lugu tekstinäiteks: 14. aprillil olime õpetajate toas avaldanud kahetsust, et koolil pole televiisorit ning ei saa jälgida otse televiisoriekraanilt, kuidas Moskva võtab vastu maailma esimest kosmonauti Juri Gagarinit, Õpetajate tuppa tuli VI b klassi õpilane Rein R. Kell oli juba helisenud. Rein palus mind tulla nende klassi. Mul tekkis kahtlus, et klass on mingi pahandusega hakkama saanud … Küsisin Reinult, mis on juhtunud, kuid ta vaikis, kordas vaid palvet, sealjuures oli Reinu pintsakupõu kahtlaselt suur. Tegin tõsise näo ja palusin ette näidata, mida ta põues kannab. Kõhklemata astus poiss laua juurde ja asetas lauale V.I. Lenini teoste 21. köite. Rein seletas õhinaga, et … temale on usaldatud ülesanne rääkida kommunistlikutest laupäevakutest … Nii oligi Reinul nüüd kaasas klassijuhatajalt saadud raamat. Andsin talle raamatu tagasi. Poiss aga kordas palvet tulla klassi Sisenedes taipasin kohe, milles on asi. Üks poistest oli vaheajal „rikkunud“ koolikorda ja toonud kodust väikese kohverraadio klassi. Nüüd olid nad kogu klassiga kogunenud laua ümber ja kuulasid otseülekannet Moskvast. Nad tulid paluma mind, et ma tõlgiksin neile N. S. Hruštšovi kõne ja sündmuste käigu Punasel väljakul. Täitsin nende palve ning jagasin koos lastega suurt rõõmu ja uhkusetunnet … (Esser 1961: 16-17) Sümboolika Sõjajärgsetel aastatel oli igasugune ühtsest normist kõrvalekaldumine keelatud. Ametlikult polnud lubatud ei koolimärgid-sõrmused ega koolimütsid, millel eraldusmärk. Mittemetlikult jätkati märkide-sõrmuste traditsiooni. Vahel ei juletud/ tahetud komnoori märgikandjate ridadesse võtta. Kumbki endine erakool lähtus oma sümboolikast. Westu omad kasutasid ka vaarikapunast spordisärki, mille rinnal rooma VII deformeeriti W- kujuliseks. Sama võtet kasutati ka märkide puhul. Samas oli 1946. aastal lõpetanud IV lennu lõpumärk ilma „vihjeteta“ Westholmile: araabia 7 ja täheühend KK. Esimest korda mainiti kooli lõpumärki pedagoogilise nõukogu koosolekul 21. märtsil 1960. aastal. Direktor M. Esser palus tutvuda Tallinna 7. Keskkooli lõpumärgi kavandiga, mis oli õpilaste poolt kavandi konkursil kõige paremaks tunnistatud. Kavand esitati kinnitamiseks. (TLA f. R-191, n. 1, s. 103). Kavandi autor oli lapsevanem Tõiv Joandi. 1961. aasta 12. jaanuaril arutati õppenõukogus XI c klassi märkide õnnistamise õhtut. Kas oli küsimus märkides kui traditsioonis, mida polnud õnnestunud kaotada või peos, kus tarvitati alkoholi. Igatahes leiti, et sellise ürituse korraldamine oli kooli solvamine, mis sai juhtuda tänu sellele, et lapsed õpetajaid ei usaldanud. Sõrmuseid oli paljudes koolides ja neid oli 7. keskkoolis kooli teadmata tehtud varem ja tehti ka hiljem. Omapärane oli olukorra lahendus: õpilased toogu sõrmused kooli hoiule. Protokollis fikseeritud küsimusele, kes sõrmused tegi, vastust ei selgu. (TLA f. R-191, n.1, s.103) 1960. aasta sügisel alustati katseliselt inglise keele õpetamist IV klassist alates. 1961/1962 õppeaastal rakendati juba osaliselt inglise keele süvaõpet. 1961.aasta sügisel sisustati võõrkeelte kabinet. Tallinna 7. Keskkooli ei iseloomustanud nõukogulike numbrikoolide standardne üksluisus. Rõhuasetus võõrkeelte õppele, enamuse õpetajate ja õpilaste varjatud eestimeelsus ning hariduse väärtustamine lõid kindla pinnase sellele, et 7. keskkool sai oma õppekavaga teerajajaks kogu Nõukogude Liidus. 1965. aastal Tallinna Linnaarhiivi üle antud kooli dokumentide ajaloolises õiendis, millel direktor O. Radiku allikiri, on öeldud järgmist : 1962. aastal on Tallinna 7. Keskkool tootmisõpetusega keskkool, kus mõningaid aineid õpetatakse võõrkeeles (inglise keeles). Inglise keelt hakatakse õppima alates I klassist, õpilasi võetakse vastu konkursi korras. Oma struktuurilt jaguneb I – IV klass kooli algosa, V – VIII klass mittetäielik osa, IX – XI keskkooli osa. (TLA R-191 n. 1)

Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimine
Tööriistad